TARTU ÜLIKOOL Sotsiaal-ja haridusteaduskond Sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituut
Eneli Philips
LASTE KAASAMINE JA OSALUS OTSUSTUSPROTSESSIDES:
ERINEVATE LAPSE ÕIGUSTEGA TEGELEVATE INSTITUTSIOONIDE NING NOORTEORGANISATSIOONIDE ESINDAJATE TÕLGENDUSED EESTI
PRAKTIKAST Bakalaureusetöö
Juhendajad: MSW Merle Linno MA Andra Reinomägi
Juhendajate allkirjad: ________________
________________
Tartu 2013
Olen koostanud töö iseseisvalt. Kõik töös kasutatud teiste autorite tööd, põhimõttelised seisukohad, kirjandusallikatest ja mujalt pärinevad andmed on viidatud.
Eneli Philips, 02.06.2013
ABSTRACT
Children’s inclusion and participation in decision-making processes: interpretations of Estonian practises according to the representatives of different institutions working with children’s rights and youth organisations. Eneli Philips (2013)
Children’s rights to participate in decision-making processes concerning their well-being and interests are highly influenced by far-spread attitudes towards children and young people in the society. According to popular belief exemplified by sociologists (e.g. Qvortrup, 1991) it is customary to see children as passive members of society. A child is seen as „future adult“
instead of active agent „here and now“. However, sociologists argue that given approach leaves children marginalized and in the ongoing process of strengthening children’s rights, there is a need for a new paradigm that appreciates children with their ongoing lives, desires and needs (Corsaro 2005: 7).
The aim of current bachelor’s thesis is to describe expert’s opinions about possibilities for children to participate in decision-making processes in Estonia. The method of the study is qualitative. The research has been carried out by two semi-structured focus group interviews with experts on current topic. The first interview included adult experts from three different institutions and in the following interview, four teenagers from the consultative assembly of Estonian Children’s Ombudsman participated, all of whom also represented different youth organisatsions.
As a result of the analysis, the main conclusions are:
Compared to adult experts, children were more critical towards ongoing popular belief about children, their citizenship and about different practices of children’s participation in Estonia.
While characterizing children’s image and inclusion in decision-making in theory, adult experts viewed children as active subjects, however, while describing same issue in their own practiceses, contrary point came up- children were viewed as objects in the processes of inclusion.
The notion of the word „children’s participation“ came up rarely compared to the notion of „children’s inclusion“, which indicates adult-centered approach rather than seeing the co-operation part of children’s participation in decision-making.
Better interinstitutional co-operation should be developed for enabling more efficent practices of children’s inclusion and participation in decision-making processes.
Keywords: childhood sociology, children’s rights, citizenship, inclusion, participation
SISUKORD
ABSTRACT ... 3
SISUKORD ... 4
SISSEJUHATUS ... 6
I PEATÜKK: TEOREETILINE ÜLEVAADE ... 8
1.1 Lapsepõlvesotsioloogilised käsitlused ... 8
1.2 Laste kodanikuõigused... 10
1.2.1 Lapse õigusi puudutavad õigusaktid ... 12
1.2.2 Laste kaasamine ning osalus otsustusprotsessides ... 13
1.5 Probleemiseade, eesmärk ja uurimisküsimused ... 16
II PEATÜKK: METOODIKA ... 20
2.1 Metodoloogiline lähtekoht ... 20
2.2 Teoreetiline lähtekoht ... 20
2.3 Andmekogumismeetod ... 20
2.3 Valim ... 21
2.4 Andmeanalüüsi meetod ... 22
2.5 Uurimuse käik ... 22
2.7 Eetilised aspektid ... 24
III PEATÜKK: ANALÜÜS ... 25
3.1 Millised hoiakud valitsevad Eesti ühiskonnas laste suhtes? ... 25
3.1.1 Hoiakud laste suhtes ... 25
3.1.2 Laste kompetentsus ... 26
3.2 Mil moel kirjeldavad eksperdid laste kaasamise praktikaid Eestis? ... 28
3.2.1 Laste kaasamine erinevatel tasanditel ... 28
3.2.2 Laste sisuline versus formaalne kaasamine ... 31
3.2.3 Vastutus ... 32
3.2.4 Laste kaasamise olulisus ... 33
3.3 Millisena näevad eksperdid erinevate lapse õigustega tegelevate institutsioonide funktsiooni laste kaasamises? ... 34
3.3.1 Laste kaasamise edendamine erinevates organisatsioonides ... 34
3.3.2 Lasteombudsmani nõuandev kogu ... 36
3.3.3 Organisatsioonidevaheline koostöö... 37
IV PEATÜKK: ARUTELU... 39
4.1 Lastega seotud hoiakud ... 39
4.2 Laste kaasamise olemus eksperthinnangute põhjal ... 40
4.3 Lapsed subjektid vs objektid osalusprotsessis ... 42
4.4 Erinevate lapse õigustega tegelevate organisatsioonide roll laste kaasamise edendamisel ... 43
KOKKUVÕTE ... 45
KASUTATUD ALLIKAD ... 46
LISA 1: INTERVJUU KAVA I ... 48
LISA 2: INTERVJUU KAVA II ... 50
SISSEJUHATUS
Laste käsitlemine sotsioloogias on viimastel aastakümnetel suurel määral muutunud. Erialase kirjanduse põhjal (vt nt Qvortrup 1991, Corsaro 2005, James ja Prout 2005) võib väita, et lapsed ei ole enam pelgalt väikesed kaitsetud inimesed, kes elavad ja mängivad oma
„lastemaailmas“ tundmata huvi ümbritseva vastu ning keda peab täiskasvanute maailma ees iga hinna eest kaitsma. Loomulikult vajavad lapsed hoolt ja kaitset, ent võib juhtuda, et liigne kaitse pärsib lapse arengut ning iseseisvat mõtlemist. Kaasaegse lapsepõlvesotsioloogilise käsitluse järgi nähakse lapsi kui indiviide, kes osalevad aktiivselt oma sotsiaalses elus ning kes on teadlikud oma tunnetest ning soovidest (Mayall 2000).
Üha suureneva tähelepanuga inim- ning kodanikuõigustele on enam hakatud rõhutama laste autonoomiat ning osalemist perekonnas ja ühiskonnas aktiivse kodanikuna (Suvi 2011). Laste kaasamine otsustusprotsessidesse on sätestatud lapse õigusi käsitlevates õigusaktides, mille peamiseks aluseks on ÜRO lapse õiguste konventsioon (vt artikkel 12). Samas ei ole laste võimalused otsustusprotsessides osalemiseks alati kindlustatud. Eesti kuulus pikalt nende riikide hulka, millel puudus eraldiseisev institutsioon laste õiguste kaitsmiseks ning edendamiseks. 2011. aasta märtsist kannab Eestis lasteombudsmani töökohustusi õiguskantsler. Lasteombudsmani ülesanne on teostada järelvalvet lapse õiguste täitmise üle.
Järelvalve kõrval on lasteombudsman nimetanud oma missiooniks laste kaasatuse toetamise (Õiguskantsleri..2013). Laste võimalused osaleda otsustusprotsessides on suuremad perekonna tasandil kui laiemalt ühiskonnas (Karu, Turk, Suvi, Biin 2012) ning seetõttu on laste osalus riiklikul tasandil oluline teema, mida arendada. Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks on uurida laste kaasamise praktikaid ekspertide vaatepunktist ning analüüsida erinevate lapse õigustega tegelevate organisatsioonide rolle laste osalusõiguse edendamisel.
Uuringu läbiviimiseks kasutasin kvalitatiivset meetodit ning andmekogumiseks viisin läbi kaks fookusgrupi intervjuud ekspertidega. Ekspertidena osalesid uuringus lapse õigustega tegelevate institutsioonide spetsialistid ning noorteorganisatsioonide esindajad
lasteombudsmani nõuandva kogu liikmetena.
7 Töö koosneb neljast osast. Esimeses osas kirjeldan lühidalt erinevaid lapsepõlvesotsioloogilisi käsitlusi ning laste kaasamist otsustusprotsessides; toon välja uuringud, mis antud teemal varasemalt Eestis on läbi viidud ning tutvustan bakalaureusetöö probleemipüstitust, eesmärki ning uurimisküsimusi. Töö teine osa kirjeldab uurimuse metoodikat ning kolmas osa analüüsib empiirilisi andmeid. Neljas osa põhineb arutelul, kus toetudes teooriale ning analüüsile püüan tulemusi tõlgendada ning hinnata.
Bakalaureusetöö valmimisele kaasaaitamise eest soovin tänada uuringus osalenud eksperte Õiguskantsleri Kantselei laste õiguste osakonnast, Sotsiaalministeeriumist, Lastekaitse Liidust ning lasteombudsmani nõuandva kogu noori. Lisaks soovin tänada suure abi eest juhendajaid Merle Linnot ning Andra Reinomäge.
8
I PEATÜKK: TEOREETILINE ÜLEVAADE
1.1 Lapsepõlvesotsioloogilised käsitlused
Lapse ja lapsepõlve temaatika on viimastel aastakümnetel tõusnud sotsioloogide ja sotsiaal- teadlaste huviorbiiti, misjärel on lapsi hakatud uurima kui eraldiseisvat ühiskonnagruppi. Lap- sepõlv, sarnaselt teistele sotsiaalsetele fenomenidele, on mitmete autorite sõnul sotsiaalselt konstrueeritud (vt nt Ariés 1973; Qvortrup 1991; James ja Prout 2005; Corsaro 2005), mis tähendab, et lapsepõlve ja lapse kontseptualiseerimine on kultuuriti varieeruv ning viimase sajandi jooksul suurel määral muutunud. Sellest lähtuvalt on ka lapse positsioon perekonnas ning ühiskonnas olnud erinev.
Ariés (1973: 31), kes uuris lapsepõlvekäsitlusi kunsti kaudu, on välja toonud, et keskajal suh- tuti lastesse kui „väikestesse täiskasvanutesse“ ning lapsepõlve kui erilise eluetapi käsitlus puudus täielikult kuni 13. sajandini. Autor väidab, et ajastul, mil laste suremus oli suur, ei olnud inimeste jaoks kasulik oma järeltulijatesse liigselt kiinduda. Lastest hooliti, ent ei ol- nud tavaks uskuda, et iga laps on omaette indiviid. 16. sajandiks oli välja kujunenud laste hel- litamise periood, mille käigus muutusid lapsed täiskasvanute (eelkõige nende emade ja lapse- hoidjate) imetlusobjektideks ning mis Ariési (1973) sõnul kirjeldab aega, mil ühiskonnas tek- kis suurem huvi lapsepõlve ning laste vastu. Hellitava suhtumise kõrvale kerkis kiriku rolli arenedes ning moralistide sõnavõttudel teistsugune hoiak- lapsed vajavad kasvatust ning dist- sipliini selleks, et neid ette valmistada täiskasvanu eluks. (ibid)
Lapsepõlveuurijate (Qvortrup 1991; Corsaro 2005 jt) töödest tuleb esile kaks erinevat lapse ning lapsepõlve käsitlust. Corsaro (2005: 9-10) toob traditsioonilise lähenemisena välja sotsialiseerumise teooria, mille põhjal lapsed kohanevad ühiskonnaga, kus nad elavad. Seega ei ole laps osa ühiskonnast, vaid ta kujundatakse täisväärtuslikuks ühiskonnaliikmeks ümbrit- sevate mõjude najal. Sotsialiseerumise puhul saab eristada erinevaid mudeleid (deterministlik, funktsionalistlik vs konstruktivistlik), mis vastavalt kirjeldavad last kui passivset või aktiivset õppijat. Deterministlikku lähenemist on Corsaro (2005) väitel kritiseeritud ennekõike seepä- rast, et see ei pööra tähelepanu lapse võimele tegutseda oma sotsiaalses elus. Qvortrup (1991)
9 kirjeldab samuti suhtumist lapsesse kui projekti, mida on vaja kujundada vastava ühiskonna normide järgi hoides last samal ajal eemal laiemast avalikust elust. Põhjenduseks võib autori sõnul pidada ühelt poolt täiskasvanute soovi lapsi võimalikult palju kaitsta. Teisest küljest on välja toodud, et põhinedes funktsionalistlikule mudelile võib laste aktiivne osalus „täiskasva- nute maailmas“ kujutada endas ohtu ühiskonnas kehtivate sotsiaalsete normide säilimisele (Qvortrup 1991; Corsaro 2005).
Valdav osa traditsioonilisest lapsepõlvesotsioloogilisest käsitlusest on seotud psühholoogilise diskursusega. Konstruktivistlikku lähenemist iseloomustab lähtumine Piaget’ teooriast, mille kohaselt lapsi määratletakse kui „ebaküpseid, irratsionaalseid, mittekompetentseid, asotsiaal- seid ning akultuurilisi“ isikuid (Mackay 1973 Prout and James 2005:61 kaudu), kellele vas- tandatakse täiskasvanuid iseloomustatuna vastupidiste omadussõnadega. Laste sõltuvust rõhu- tav käsitlus võib põhjustada laste ühiskonnast väljaarvamist ning seetõttu ei toeta lapse isiku ja potentsiaali arengut (Ennew 1994: 125 Suvi 2011 kaudu).
James ja James (2004) leiavad, et lapsepõlv on sotsiaalselt ning kultuuriliselt konstrueeritud ning väidavad, et lapsepõlv on üks eluetappidest, mida iseloomustavad elementaarsed füüsili- sed ning arengulised mustrid, mis on kõigil lastel sarnased ning mida võib pidada kultuurili- selt universaalseks. James ja James (2004) käsitlus tugineb Woodhead’il (1996), kelle järgi bioloogiliste faktide mõistmine laste vajaduste tõlgendamisel varieerub kultuuriti. Woodhead (1996) eristab fundamentaalseid baasvajadusi nagu toit, vesi jm, mis on universaalsed ning sotsiaalselt konstrueeritud ehk kultuurispetsiifilisi vajadusi (viidatud James ja James 2004 kaudu). Sotsiaalselt konstrueeritud vajadused ei ole üksnes seotud lapsega, vaid samavõrra ka last ümbritseva ühiskonnaga. Täiskasvanud on lastega võrreldes kõrgemal positsioonil ning sellest lähtuvalt otsustavad nemad, millised on laste sotsiaalsed vajadused. Täiskasvanute aru- saamad ei ühti aga tihti laste omadega (James ja James 2004). Psühholoogiline vaateviis on lapsi ning lapsepõlve uurides oluliseks taustinformatsiooniks, kuid mitte piisav selleks, et kir- jeldada lapsi kui aktiivset ühiskonnagruppi. Corsaro (2005) sõnul kirjeldab sotsialiseerumise teooria lapsi liialt tulevikku vaatavalt, jättes tähelepanuta nende hetkelise tegevuse ühiskonna- liikmetena. Seetõttu on asjakohane vaadelda lapsi ja lapsepõlve läbi uute perspektiivide.
10 Corsaro (2005:18) toob laste aktiivse osaluse iseloomustamiseks välja tõlgendusliku taas- loomise (interpretative reproduction-ingl k)mõiste, mis kirjeldab, kuidas lapsed loovad läbi uuenduslike ning loominguliste aspektide oma kultuuri. Autori väitel algab laste osalus sot- siaalse grupina kultuurilistes tegevustes juba sünnist. Lapsed seega kuuluvad koheselt ühe grupina ühiskonda, mitte ei integreerita sinna läbi täiskasvanupoolse õppe ning juhendamise.
Sama mõtet on varemalt esitlenud ka Qvortrup (1991), kes lisas, et laste tegevused on küll konstruktivistlikud ning seotud täiskasvanutega, kuid nad on sellegipoolest täiskasvanute kõr- val ühiskonna aktiivsed kaasloojad. Kaasaegse käsitluse järgi on lapsed aktiivseid osalejaid oma sotsiaalses elus, kelle on isiklik arvamus oma elu kohta käivates küsimustes (ibid.). Lapsi kui sotsiaalseid agente on kirjeldanud ka Mayall (2000), kes on väitnud, et lapsed ainult ei väljenda oma soove, vaid neil soovidel on väljund ning vajadus ning tähelepanu tuleb pöörata laste võimele tegutseda ning nende tegude tagajärgedele, olgu need siis tahtlikud või tahtma- tud.
Lapsed saavad oma teadmised suurel määral küll täiskasvanute eeskujul, kuid loovad sellest siiski oma versiooni, peegeldades osaliselt tagasi ka ühiskonnas valitsevaid hoiakuid (Corsaro 2005). Seega võib väita, et lapsepõlv on sotsiaalselt konstrueeritud fenomen, mille loomises osalevad lapsed ise. Lapse kuvandi ümbermõtestamine traditsioonilisest lähenemisest on aga keeruline, kuna traditsioonilise käsitluse näol on tegemist hoiakutega, mis on sügavalt ühis- konda ja kultuuri kinnistunud. Lapsepõlve kontseptsioon sõltub ka sellest, milline on valitsev ühiskonna kord ja kultuur ning millised on seadused, poliitikad ja mitmesugused vanusest lähtuvad regulatsioonid, mis mõjutavad nende institutsioonide tööd, mis igapäevaselt lastega seonduvate küsimustega tegelevad. Peale selle mõjutavad lapsepõlveparadigmad ning lapse käsitlused laste võimalusi osaleda neid puudutavates otsustusprotsessides.
1.2 Laste kodanikuõigused
Laste kodanikustaatus on tihedalt seotud sellega, kuidas ühiskonnas lapsi nähakse. Kodaniku- ning inimõiguste arenguga on hakatud rohkem tähtsustama ka laste kui ühe sotsiaalse grupi õigusi (Lister 2008). Laienenud kodanikuõigused võimaldavad lastel osaleda otsustusprotses- sides aktiivse ühiskonnaliikmena, mis ühtib kaasaegse vaateviisiga laste suhtes. Klassikalised kodanikupõlve käsitlused on olnud täiskasvanukesksed jättes lapsed kodanikuõigustes taha-
11 plaanile olgugi, et lapsed on alati moodustanud ühiskonnas arvuliselt suure sotsiaalse grupi (Petrén, Hammarberg 2005).
Marshall (1950) oli esimene, kes tutvustas laiemalt kodanikustaatuse kontseptsiooni. Viidates Marshallile (1950), väidavad James ja James (2004: 35), et kodakondsus on oluline osa ini- mese elus ning see hõlmab kolme sorti õigusi: politiilisi, sotsiaalseid ning tsiviilõigusi. Jans (2004) on kirjeldanud traditsioonilist seisukohta, mille puhul kodanikeõigusi käsitletakse kui täielike sotsiaalsete, majanduslike ja poliitiliste õiguste omamise, kohustuste kandmise ja täieõigusliku osalemisega ühiskondlike otsustuste vastuvõtmisel. See käsitlus rõhutab sot- siaalsete suhete ning kollektiivse tegutsemise tähtsust. Siia alla kuulub nii kodanikuaktiivsus kui ka teatav vastutus poliitiliste otsustuste mõjutamisel. (ibid)
Tänapäevaste lapsepõlvesotsioloogilistele käsitlustele omaselt on ka laste kodanikustaatuse teema ühiskonnas laiemat kõlapinda leinud. Üldiselt on võimalik vaadelda kaht erinevat lähe- nemist. Traditsioonilise vaateviisi kohaselt on lapsed kodanikud in potentia ehk nö tuleviku- kodanikud (vt näiteks Wyness, Harrison, Buchanan 2004), kellel on piiratud tsiviil- ja sot- siaalsed õigused ning kellel puuduvad poliitilised õigused. Lapsed saavad täisväärtuslikeks kodanikeks pärast täisealiseks saamist, misjärel neile laienevad ka poliitilised kodanikuõigu- sed ning kohustused. Antud lähenemine on seotud vanuse aspektiga, mille puhul lapsed saa- vad täisväärtusliku kodanikustaatuse pärast seadustega reguleeritud vanusepiiri ületamist, mis ei ole tingimata seotud lapse pädevuse kasvuga.
Just laste vanusest lähtuvat ebapädevust peetakse peamiseks põhjuseks, miks lapsed ei saa olla täisväärtuslikud kodanikud (Lister 2008). Lastel puudub täiskasvanute kodanikuõigustest üks tähtsamatest- valimisõigus. Lapsi ei nähta väga tihti osana poliitilises maailmas ning neilt küsitakse harva arvamust nende endi poliitiliste veendumuste kohta (Wyness jt 2004). Erine- vad autorid ( vt nt Suvi 2001; James and James 2004; Lister 2008) on välja toonud rea lastele omistatavaid tunnuseid: majanduslik ja hariduslik sõltuvus, valimisõiguse puudumine, aren- guline ebaküpsus, ebapädevus, mis on otseselt omased traditsioonilisele lapsepõlvekäsitluse- le. Sellepärast ongi täiskasvanud need, kellele on antud õigus võtta vastu otsuseid laste eest, kohustusega teha seda laste parimaid huvisid arvestades (Suvi 2011).
12
„Lapse parimad huvid“ on täiskasvanute vaatepunktist lähtuv klausel, mille kohaselt peavad kõik lastega seotud otsuseid vastu võtma viisil, mis oleks lapse huvidega kooskõlas ning kait- seks tema õigusi. Teooriad selle kohta, mida lapsed vajavad, lähtuvad praktikas pahatihti täiskasvanu perspektiividest. Need põhinevad täiskasvanute poolt läbi viidud uuringutel ning on struktureeritud nende poolt (Mayall 2000). Last kui kodanikku ei tohiks aga vaadelda täp- selt sarnaselt täiskasvanu kodanikustaatusele, selle asemel tuleks kodanikuõigusi vaadelda laiemalt inimõigustena, sh kui laste eriõigusi (Roche (1999). See tähendab, et olenemata laste erinevatest tegevustest ühiskonnaliikmena, tuleb neid väärtustada täiskasvanute osalusega samaväärselt.
Teine lähenemine laste kodanikustaatuse kirjeldamisel tunnistab lapsi kui aktiivseid tegutse- jaid ning see on seotud üldisema lapse kuvandi muutumisega.. Kodaniku staatus ei ole mida- gi, mis omandatakse järsult täisealiseks saades, vaid see tähendab õigusi ning kohustusi, mis omandatakse aktiivse osaluse ning pädevuse kasvu kaudu (Suvi 2011). Kodaniku positsioon seega pole selle lähenemise puhul seotud niivõrd vanusega, vaid kuulub ühiskonnaliikmeks olemise juurde juba sünnist. Antud vaateviisist lähtudes väärtustatakse lapse osalusõigust kui õigust osaleda oma elu kohta käivate otsustuste planeerimis- ning vastuvõtuprotsessides.
1.2.1 Lapse õigusi puudutavad õigusaktid
Lapse kodanikuõiguste, sh laste osalusõiguse tagamiseks on lapse õigused välja toodud erine- vates õigusaktides. Üks olulisemaid dokumente lapse õiguste edendamisel on 1989. aastal vastu võetud ÜRO lapse õiguste konventsioon (edaspidi LÕK), millega Eesti liitus 1991. aas- tal. Konventsiooni eesmärgiks on läbi erinevate lapse õiguste sätestamise kindlustada laste heaolu. LÕK-i peamiste üldpõhimõtete kõrval (õigus elule, arengule, mitte- diskrimineerimisele jm) on konventsioonis sätestatud ka lapse osalusõigus ning lapse osaluse väärtustamine (vt artikkel 12). Autonoomia ning osalemisega seotud õigused on otseselt seo- tud kodanikuõigustega ning tähendavad muuhulgas õigust avaldada arvamust, omada juurde- pääsu informatsioonile ning moodustada ühinguid (Lansdown 2010 Karu jt 2012 kaudu).
LÕK-i artikkel 12 seadustab laste osalusõiguse neid puudutavates küsimustes nii perekonnas kui ka riiklikul tasandil. See paneb kohustuse täiskasvanutele, kes peavad võimaldama selle,
13 et lapsi puudutavates otsustustes küsitaks laste arvamust. Samas sätestab LÕK-i artikkel 12 lapse seisukohtade hindamist vastavalt lapse vanusele ning küpsusele. Lapse osalusõigust väljendavad ka teised ametlikud dokumendid. Eesti Vabariigi lastekaitseseadus (RT 1992, 28, 370), tunnistab last kui täisväärtuslikku ühiskonna liiget vastavate õiguste ning kohustustega ning seadusega sätestatakse lapse õigus osaleda lastekaitseprogrammide väljatöötamisel (§
16). Peale selle on laste osalusõigust rõhutatud ka näiteks Eesti noorsootöö strateegias (2006) ning laste ja perede arengukava 2012-2020 (2012) põhimõtetes.
Selleks, et õigusakte praktikas efektiivselt rakendada saaks, peavad ühiskonnas levima hoia- kud, mille puhul last nähakse kui aktiivset ning oma elu küsimustes kompetentset indiviidi.
Lapse õigustega on seotud mitmeid vääraid arusaamu, mille kohaselt lapse õigused tähenda- vad lastele piiramatu vabaduse andmist ning mille tagajärjeks on autoriteedi õõnestamine (Ka- ru jt 2012). Seetõttu on oluline tõsta teadlikkust lapse õiguste osas nii laste endi kui ka täis- kasvanute seas ning toetada laste kaasamist neid puudutavates küsimustes.
1.2.2 Laste kaasamine ning osalus otsustusprotsessides
Laste osalusõiguse kirjeldamisel võrdsustatakse mõnikord mõiste laste osalus mõistega laste kaasamine. Kuigi need mõisted on omavahel seotud, kasutatakse antud mõisteid erinevatel tasanditel ning on seetõttu teineteisest selgelt eristatavad. Osaluse olulisus seisneb kodanike panuse suurendamises poliitikate kujundamisel. Kaasamine see-eest tähendab osalust toetava keskkonna loomist, mille kaudu poliitika kujundajatel on võimalus rahvaga neid puudutavates küsimustes koostööd teha (Quick, Feldman 2011). Seega on laste osalus otsustusprotsessides lapsekeskne mõiste ning kaasamine täiskasvanukeskne. Laste osalusõiguse tagamise riiklikul tasandil peavad võimaldama riiklikud institutsioonid erinevate kaasamismeetodite abil.
Roger Hart (1992) koostas, võttes eeskujuks Sherry Arnsteini (1969) kaasamise idee, 8- astmelise mudeli, mis kirjeldab erinevaid tasandeid, kuidas lapsi ühiskonnas kaasatakse. Mu- deli eestikeelne tõlge pärineb Eesti Noorteühenduste Liidu poolt väljatöötatud noorte kaasa- mise ning osaluse käsiraamatust (2009).
14 1. Manipuleerimine: täiskasvanud pakuvad välja teemasid, mis nende arvates on laste
ja noorte puhul aktuaalsed.
2. Dekoratsioon: täiskasvanud lahendavad noortelt tulnud probleeme, kuid noored on otsustusprotsessis pelgalt kaunistuseks, st mõjuvad väga kaudsel viisil.
3. Võltsosalus e. tokenism: juhtumid, kus tundub, nagu antaks noortele sõna, ent tege- likult puudub neil võimalus otsust mõjutada
4. Etteantud roll noortel ja tagasiside neile: noortele antakse teatud ülesanne tervik- protsessist; neid teavitatakse sellest, kuidas nende panust kasutatakse ja milline oli lõpptulemus.
5. Konsultatsioon noortelt ja tagasiside neile: noored annavad nõu täiskasvanutele;
neid teavitatakse sellest, kuidas nende panust kasutatakse ja milline oli lõpptulemus.
6. Täiskasvanute algatatud, kuid noortega jagatud otsused: täiskasvanud algatavad projekti, otsused tehakse lõplikult koos noortega.
7. Noorte omaalgatuslikud ja juhitud otsused: noored algatavad projekti ning viivad selle ka ise läbi; täiskasvanutel on toetav roll.
8. Noorte omaalgatuslikud, kuid täiskasvanutega jagatud otsused: initsiatiiv tege- vuseks tuleb noortelt, kuid otsuste tegemisel osalevad nii noored kui ka täiskasvanud;
täiskasvanud innustavad noori, samas saavad noored õppida täiskasvanute elukoge- musest.
Neist astmed 4-8 (viimane, kaheksas, iseloomustab parimat kaasamise meetodit) on aktseptee- ritud kaasamise viisid, kuid kolm esimest kuuluvad formaalse kaasamise alla, millel puudub sisuline väärtus (Hart 1992). Kuigi lastel on õigus osaleda otsustusprotsessides neid puuduta- vates küsimustes ning see on seadustega sätestatud, ei pruugi see nõue olla sisuliselt täidetud.
Noorte kaasamist käsitledes kasutakse tihti mõistet tokenism Lister 2008), mis eesti keeles tähendab võltsosalemist. See näitab seda, näiliselt kaasamine toimub, noortelt küsitakse nen- de arvamust, ent neile ei jagata selle arvamuse kohta tagasisidet, nende arvamus ei kajastu kusagil ning neil puudub reaalne võimalus otsuseid mõjutada (Hart 1992). Kaasamise mude- list on näha, et laste kaasamine tähendab ennekõike koostööd laste ning täiskasvanute vahel.
Laste sisulisel kaasamisel on mitmeid positiivseid väljundeid. Üheks oluliseks eesmärgiks on laste heaolu suurendamine. Viidates Lockyer’i (2008) jt, väidab Suvi (2011), et lastele
15 antud osalemisõigus võimaldab lastel kaasa aidata nende otsustuste vastuvõtmisele, mis konk- reetselt nende elu puudutavad. See on selge näide sellest, kuidas last väärtustatakse kui koda- nikku ning seeläbi panustatakse tema heaolule ning arengule. Peale selle õpetab see last, mitte ainult enda elu puudutavaid otsuseid mõjutama, vaid tal on võimalus osaleda kollektiivsete otsuste tegemisel. (ibid) Seeläbi suureneb kokkukuuluvustunne oma kodukohaga. Noorte kaasamine toob poliitika kujundamisesse juurde erinevaid arvamusi ning ideid ning võimalik- ke lahendusi just nende poolt, kelle igapäevaelu vastuvõetud otsused puudutavad. Demokraa- tia arengut silmas pidades on kaasamise puhul positiivseks asjaoluks, et noorte kaasamine muudab omavalitsustes tehtavad otsused läbipaistvamaks (Noorte kaasamine ja... 2009). Kaa- samine ei ole seega kasulik üksnes noortele endile, vaid ka otsuste vastuvõtjatele.
1.4 Varasemad Eestis läbiviidud uuringud laste kaasamise kohta
2008. aastal viidi läbi TSN Emor ja Sotsiaalministeeriumi koostööl uuring “Laste kaasatus ja vanemaharidus Eesti ühiskonnas”, milles muuhulgas uuriti Eesti elanike hoiakuid seoses laste kaasamisega perekonnas. Tulemusi analüüsiti Eesti üldiste väärtushinnangute taustal (Laste kaasatus ja...2008). Uuringust tuleb välja, et 90% eestimaalastest nõustub mõttega, et lastega tuleb rääkida samavõrra nagu täiskasvanutega. Lisaks nõustub ligi 90% elanikkonnast täieli- kult või pigem väitega, et lastel tuleb lasta ise otsuseid vastu võtta. Samas on üle 80% vasta- nutest väga või pigem nõus sellega, et vanemad üldiselt teavad, mis lapsele hea on. Uuringu tulemustest järeldus, et laste arvamusega arvestamine toimub Eestis hoiakulisel tasemel ning kuna vanemad usuvad, et teavad, mis lapsele kõige parem on, toetatakse lapse otsustusõigust vähem. (ibid)
Lasteombudsman korraldas koostöös Sotsiaalministeeriumi ning Poliitkauuringute Keskusega PRAXIS lapse õiguste ja vanemluse monitooringu, mille eesmärk oli kaardistada laste ning täiskasvanute teadlikkus ning nende kogemused lapse õigustega seotud küsimustes ning ana- lüüsida laste õigustega seotud hoiakuid nii laste kui täiskasvanute vaatepunktist (Karu jt 2012). Kuna hoolitsuse ning kaitsega seotud õiguste kohta on olemas eelnevaid uuringuid ning satistikat, pühendus antud monitooring eelkõige laste autonoomiaga seotud õiguse uuri- misele, sealhulgas laste kaasamisele.
16 Hoiakute kohta toodi uuringus välja, et täiskasvanud vastajad väljendasid enim toetust nende- le väidetele, mis iseloomustasid lapsi kui haavatavaid, õrnasid ning kaitset vajavaid. Lapsed see-eest olid oma kompetentsuses enam kindlad, kuigi ka täiskasvanud olid kompetentsuse suhtes positiivsed. Samuti nõustus valdav osa kõigist vastanutest selle väitega, et lastel on omad arvamused ja eelistused ning nendega on oluline arvestada. Kuna lapsed väljendasid tugevamalt seda, et lapsed on kompetentsed, pooldavad nad täiskasvanutest enam ka seda, et lapsed on võimelised iseseisvaid valikuid tegema. Sellegipoolest nõustus sellega ka 56% täis- kasvanutest. Samuti ei peeta uuringu kohaselt lapsi liialt ebaküpseteks ning vastutustundetu- teks.
Tulemust, et Eesti ühiskonnas on väga vähe neid inimesi, kes ei peaks lapse ärakuulamist olu- liseks võib pidada positiivseks. Lastest 72% ja täiskasvanutest 70% on täiesti nõus sellega, et laste kuulamine on sama tähtis kui täiskasvanute. Lisaks on pea veerand neid, kes selle mõtte- ga mõningal määral nõustuvad. Väitega “Lapse arvamust võib küsida, kuid sellega ei pea arvestama” nõustusid samas aga pea pooled täiskasvanutest. Kokkuvõttes võib öelda, et ühis- konnas levivad hoiakud on last ning laste kaasamist toetavad, mis on hea eeldus lapse osalus- õiguse rakendamisele praktikas.
Suvi (2009) kirjeldas oma magistritöös lapse subjektsuse ning objektsuse esitamist ajakirjan- duses. Uurimuse tulemustest selgus, et meedias tõuseb esile kaks lapse kuvandit: „saav“ ja
„olev“ laps ning domineerivaks võib pidada esimest- tulevikkuvaatavat perspektiivi. Samas leidis autor, et „siin ja praegu“ lapse kuvandi esiletõus on ajakirjanduse põhjal nähtav.
Ajakirjandusest tuleb ka välja, et kuna täiskasvanud näevad lapsi tulevikku perspektiivis, siis jäävad tihtipeale laste hetkelised vajadused ning huvid märkamata. Lapsed see-eest kirjeldasid ajakirjanduses vajaka jäävaid võimalusi iseseisvalt tegutseda ning neid puudutavates asjades kaasa rääkida. (ibid)
1.5 Probleemiseade, eesmärk ja uurimisküsimused
Laste suhtes kehtivad lääneühiskonnas vastandlikud hoiakud. Ühelt poolt nähakse last kui õpetust ning hoolitsus vajavat ning ühiskonnas passiivset inimest, teisest küljest väärtustatak- se lapsi aktiivsete kodanikena juba sünnist, millest johtuvalt on lapsed sarnaselt täiskasvanu-
17 tega ühiskonna kaasloojad (Qvortrup 1991). Üha enam rõhutatakse just viimast- aktiivse lapse kuvandit. Samuti on enam rõhutama hakatud laste osalusõigust neid puudutavates otsustus- protsessides, mis jäi varem pigem laste põhiõiguste varju (Evans, Spicer 2008).Laste kaasa- mine neid puudutavates küsimustes nii perekonnas, koolis kui ka riiklikul ja kogukondlikul tasandil on oluline selleks, et neist areneksid analüüsivõimelised, enesekindlad ning enda ning ümberkaudse elu üle huvi tundvad inimesed. Erinevad ametlikud dokumendid ning seadused on küll sätestanud laste kaasamise nõude, kuid kuna laste kaasamine Eestis on suhteliselt uus teema, on erinevad meetodid ning võimalused alles väljatöötamisel.
Teooria osas tõin välja Harti (1992) laste kaasamise mudeli, mille puhul autor jaotas kaasamisviisid sisuliseks ning formaalseks. Formaalse kaasamise puhul võib kaasamise asemel tegemist olla manipulatsiooni või laste võltsosalusega, mida peaks kindlasti ennetama.
Qvortrup (1991) on esile toonud, et lapsi puudutavad küsimused ning otsustused on tihtipeale täiskasvanukesksed, kuna täiskasvanud on ühiskonnas kõrgemal positsioonil ning omavad seepärast rohkem võimu. LÕK-is on märgitud, et täiskasvanud peavad laste kohta käivates küsimustes arvestama lapse parimaid huve. Qvortrup (1991) esitab aga küsimuse: kas täiskasvanud suudavad oma isiklikud huvid kõrvale jätta ning näha olukorda läbi lapse perspektiivi? Sisulise ja formaalse kaasamise erinevus ning täiskasvanukeskne kaasamine on olulised aspektid, millele püüan käesolevat bakalaureusetööd kirjutades keskenduda. Samuti vajaks see teema Eestis põhjalikumat uurimist selleks, et tõhustada sisulist koostööd laste ja täiskasvanute vahel ning tuua välja laste kaasamise ja osalusega seotud kitsaskohad.
Lapse õiguste ja vanemluse monitooringust (2012) selgus, et Eestis on üldised hoiakud laste arvamuse kuulamise suhtes küll toetavad, ent nende arvamusega arvestamist ei peeta tingimata oluliseks. Seega kumab vastustest läbi, et lapse tegutsemist küll väärtustatakse, kuid enamjaolt vaid teoorias. Käesoleva bakalaureusetöö teemat arvestades on oluline ka välja tuua, et monitooringu tulemused näitavad, et laste kaasamine neid puudutavatesse otsustustesse kogukondlikul ja riiklikul tasandil ei ole vastajate arvamuse järgi niivõrd oluline kui kaasamine kodus ja koolis. Suurem osa inimesi oli küll nõus sellega, et ka riiklikul tasandil oleks vajalik laste arvamuse küsimine, ent nende vastajate arv, kes seda üldse oluliseks ei pidanud, oli küllalt suur. Näiteks 37% täiskasvanud vastajatest ei ole pigem või üldse nõus sellega, et lapsi peaks kaasama seaduste kujundamisel. Lastest pidas oluliseks
18 kaasarääkimist neid puudutavate seaduste koostamises tervelt 76% (Karu jt 2012). Laste jaoks on seega osalusõiguse omamine otsustusprotsessides ka riiklikul tasandil olulisem kui täiskasvanutel. Samuti näitasid tulemused, et selles vallas on lastel kõige vähem kogemust olnud osaleda. Kokkuvõttes on laste kaasamine riiklikul tasandil oluline teema, mis Eestis uurimist ning praktikasse rakendamist vajab.
Eesti praktikaid ekspertide hulgas, kelle tööülesannete hulka laste osalusõiguse edendamine kuulub, pole teadaolevalt uuritud, samas leian, et see on oluline, kuna Seetõttu keskendun käesolevas bakalaureusetöös just sellele küsimusele. Ekspertidena osalesid uuringus erinevate laste õiguste edendamisega tegelevate institutsioonide esindajaid. Selleks, et laste kohta käiv uuring ei oleks vaid täiskasvanukeskne, lisasin valimisse ka noored eksperdid. See võimaldab uurida üht teemat- laste kaasamist ning osalust otsustusprotsessides- kahest erinevast perspektiivist.
Eelnimetatud punktidest lähtuvalt on käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks kirjeldada laste kaasamise praktikaid ja sellega seotud hoiakuid nii täiskasvanud kui ka noorte ekspertide vaatepunktist ning analüüsida erinevate lapse õigustega tegelevate organisatsioonide rolle laste osalusõiguse edendamisel.
Lapse õiguste ja vanemluse monitooringust (2012) selgus, et Eestis on üldised hoiakud laste arvamuse kuulamise suhtes küll toetavad, ent nende arvamusega arvestamist ei peeta tingimata oluliseks. Seega kumab vastustest läbi, et lapse tegutsemist küll väärtustatakse, kuid enamjaolt vaid teoorias. Käesoleva bakalaureusetöö teemat arvestades on oluline ka välja tuua, et monitooringu tulemused näitavad, et laste kaasamine neid puudutavatesse otsustustesse kogukondlikul ja riiklikul tasandil ei ole vastajate arvamuse järgi niivõrd oluline kui kaasamine kodus ja koolis. Suurem osa inimesi oli küll nõus sellega, et ka riiklikul tasandil oleks vajalik laste arvamuse küsimine, ent nende vastajate arv, kes seda üldse oluliseks ei pidanud, oli küllalt suur. Näiteks 37% täiskasvanud vastajatest ei ole pigem või üldse nõus sellega, et lapsi peaks kaasama seaduste kujundamisel. Lastest pidas oluliseks kaasarääkimist neid puudutavate seaduste koostamises tervelt 76% (Karu jt 2012). Laste jaoks on seega osalusõiguse omamine otsustusprotsessides ka riiklikul tasandil olulisem kui
19 täiskasvanutel. Kokkuvõttes on laste kaasamine riiklikul tasandil oluline teema, mis Eestis uurimist vajab.
Seni ei ole minule teadaolevalt Eestis läbi viidud uuringuid laste kaasamise kohta ekspertide seas, kes tegelevad tööalaselt laste osalusõiguse edendamisega ning seetõttu valisin antud bakalaureusetöös just sellise fookuse. Ekspertidena kaasasin uuringusse erinevate laste õiguste edendamisega tegelevate institutsioonide esindajaid. Selleks, et laste kohta käiv uuring ei oleks vaid täiskasvanukeskne, lisasin valimisse ka noored eksperdid. See võimaldab uurida üht teemat- laste kaasamist ning osalust otsustusprotsessides- kahest erinevast perspektiivist.
Lähtudes bakalaureusetöö eesmärgist sõnastasin kolm uurimisküsimust. Esimesena uurin ekspertide hinnanguid laste suhtes valitsevaid hoiakute kohta Eesti ühiskonnas. Selle küsimusega loodan tõlgendada ekspertide arvamusi selle kohta, kas lapsi nähakse kui praegusel ajahetkel olevaid täisväärtuslikke kodanikke või kui nö tulevikukodanikke. Teiseks uurin laste kaasamise kohta käivad hinnanguid ekspertide pilgu läbi. Milleks on laste kaasamine ekspertide arvates vajalik, mil moel seda praktikas rakendada ning millised takistused võivad laste kaasamist raskendada. Viimase uurimisküsimusena uurin lapse õigustega tegelevate organisatsioonide ja noorteorganisatsioonide rolli laste kaasamisel. Laste kaasamine riiklikul tasandil toimub läbi erinevate institutsioonide töö. Seetõttu pean oluliseks uurida, kuidas näevad eksperdid ise vastavate organisatsioonide funktsiooni laste kaasamisel praktikas.
20
II PEATÜKK: METOODIKA
2.1 Metodoloogiline lähtekoht
Lähtuvalt eelnevalt püstitatud eesmärgist kasutan käesolevas bakalaureusetöös kvalitatiivset uurimisviisi. Kvalitatiivset uurimismeetodit kasutatakse inimeste sotsiaalse ja isikliku koge- muste uurimiseks ning tõlgendamiseks. Kvalitatiivsele uurimismeetodile on omane paindlik lähenemine (Laherand 2008:20), mis võimaldab käesolevat teemat uurides kasuks leb. Corbin jt (2008:16) on ühe kvalitatiivse uurimisviisi positiivse väljundina kirjeldanud võimalust antud meetodi abil näha maailma läbi intervjueeritavate silmade ning teha seeläbi avastusi, millega panustada empiiriliste teadmiste arengusse.
2.2 Teoreetiline lähtekoht
Uurimistöö tulemuste analüüs lähtub suuresti kaasaegsest lapsepõlveparadigmast, mille koha- selt on lapsed kompetentsed oma arvamust avaldama ning nad on kodanikud juba käesoleval ajahetkel kõigi kodanikele kuuluvate õigustega (vt nt Qvortrup 1991; Corsaro 2005). Lapse õigused ja kohustused võivad küll mõningates aspektide erineda täiskasvanute omast, kuid nendega tuleb arvestada ning neid väärtustada samal määral kui täiskasvanute omi. Qvortrup (1991) tõi ühe probleemina esile, et täiskasvanud ei suuda tihti laste kaasamise puhul tõsta oma huvisid kõrvale ning seetõttu võib laste kaasamine formaalsele tasemele jääda. Sama tendents tuli välja ka lapse õiguste ja vanemluse monitooringust (2012), mille kohaselt pere- konna tasandil lapsi küll kuulatakse, kuid lapse arvamusega arvestamist ei peeta niivõrd oluli- seks.
2.3 Andmekogumismeetod
Käesolevas töös on andmekogumismeetodiks fookusgrupiintervjuu. Intervjuu on kvalitatiiv- setele uurimismeetoditele omaselt paindlik vahend informatsiooni kogumiseks. Kuna põhi- rõhk uurimuses on spetsialistide hinnangutel ning kirjeldustel laste kaasamise ning lasteom- budsmani tegevuse ja rolli suhtes, on just intervjuu parim viis nende hinnangute kogumiseks.
21 Noorte intervjueerimisel on fookusgrupi meetod kasulik, kuna see võimaldab intervjueerita- valt omavahel teema üle arutleda, muudab intervjuu õhkkonna vabamaks. Fookusgrupi- intervjuude puhul on intervjuu läbiviijal kergemini hinnata, millised seisukohtad on grupi- liikmetel ühised (Patton 2002 Laherand 2008: 220 kaudu) ning milliste küsimuste puhul lähe- vad arvamused lahku.
Lähtuvalt bakalaureusetöö eesmärgist uurida laste kaasamise praktikaid ennekõike just riikli- kul tasandil, kaasasin fookusrühmadesse lapse õiguste valdkonna spetsialistid. Seetõttu saab intervjuusid nimetada ka ekspertintervjuudeks. Ekspertintervjuude läbiviimisse teevad keeru- liseks mitmed asjaolud. Näiteks võivad eksperdid end tahtmatult eksperdi rollist välja lülitada ning anda informatsiooni enda kui eraisiku kohta. Samuti võib juhtuda, et ekspert räägib teadmistest, mis tal on või millest ta tahab rääkida. Seetõttu on ekspertintervjuude puhul olu- line koostada põhjalik intervjuu kava, kuna see aitab vältida ebaproduktiivseid teemasid. (La- herand 2008: 199-200) Samuti peab uuringu koostaja ekspertide vastuseid analüüsides tähele panema, millal räägib ekspert kogemusest endast kui eksperdist lähtudes ning millal kui era- isik.
Intervjuud viidi läbi vahemikus aprill 2012- märts 2013. Esimene intervjuu laste õiguste alal töötavate spetsialistidega toimus Tallinnas, Õiguskantsleri Kantseleis 2012. aasta kevadel kui lasteombudsmani institutsioon oli saanud aastaseks. Lasteombudsmani nõuandva kogu liik- metega läbiviidud intervjuu toimus samuti Õiguskantsleri Kantseleis, kuid pea aasta hiljem, mil lasteombudsmani institutsioonil oli kaheaastane tegutsemiskogemus ning lasteombuds- mani nõuandval kogu aastane. Intervjuu täiskasvanud ekspertidega kestis poolteist tundi ning noortega üks tund. Koostasin mõlemaks intervjuuks eraldi intervjuu kava, jättes siiski põhili- sed teemapunktid samaks. Noorte intervjueerimisel pidasin oluliseks teemasid rohkem lahti seletada. Ühtlasi tuli nii noorte intervjuu kava kui ka intervjuu ise lühem kui täiskasvanud ekspertidega. Pärast esimese intervjuu läbiviimist selgusid teemad, mida käsitleda ei jõudnud ning samuti oli aasta möödudes uuringu kontseptsioon selgemaks saanud, mis võimaldas eba- olulised teemad välja jätta. Intervjuude kavad on leitavad lisadena käesoleva bakalaureusetöö lõpus.
2.3 Valim
22 Viisin fookusgrupi-intervjuud läbi kahe erineva ekspertgrupiga, kõrvutades nii täiskasvanute kui ka laste hinnanguid. Parema ülevaate ja mitmekülgsema arutelu tekkimise nimel püüdsin valimisse leida riikliku tasandi erinevate institutsioonide esindajad, mistõttu on intervjueerita- vateks eksperdid nii riiklikest asutustest kui ka mittetulundusühingust. Ühte gruppi kuulusid laste kaasamise edendamisega tegelevate institutsioonide esindajad. Vastajad olid Õiguskants- leri Kantselei laste õiguste osakonnast, Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonnast ning Lastekaitse Liidust. Teise fookusgruppi kuulusid noored lasteombudsmani nõuandvast kogust.
Esialgse analüüsi järel tekkis idee kaasata noored ise ekspertidena kaasa rääkima neid puudu- tavates küsimustes. Fookusgrupi intervjuul osalesid neli noort, kolm tüdrukut ja üks poiss, kes lasteombudsmani nõuandvas kogus esindavad Lastekaitse Liitu, organisatsiooni Noored Kot- kad ja Eesti Õpilasesinduste Liitu.
2.4 Andmeanalüüsi meetod
Intervjuud salvestasin ning seejärel transkribeerisin. Kirjeldan bakalaureusetöös ekspertide hinnanguid, mistõttu valisin andmeanalüüsiks kvalitatiivse sisuanalüüsi, mis võimaldab in- tervjuude sisu vastavalt teemadele süstematiseerida ning analüüsides tõlgendada (Hsieh ja Shannon 2005 Lahemaa 2008 kaudu). Transkribeeritud intervjuude andmetest tuletasin pärast mitmekordset kuulamist koodid ning ühendasin need hiljem teemade kaupa kategooriateks.
Analüüsi alusena kasutan bakalaureusetöös tulemusi illustreerivaid tsitaate.
2.5 Uurimuse käik
Idee bakalaureusetöö teema valikuks tekkis ennekõike seoses lasteombudsmani institutsiooni loomisega Eestis 2011 aastal. Õiguskantsler lasteombudsmanina on esile tõstnud lapse õigus- te järelvalve ning edendamise temaatika ning rõhutanud lapse põhiõiguste kõrval ka osalusõi- guse olulist. Sellest lähtuvalt otsustasin analüüsida oma bakalaureusetöö raames lasteom- budsmani rolli laste kaasamise edendaja, analüüsides uurimistöös erinevate institutsioonide, kaasaarvatud lasteombudsmani, esindajate arvamusi antud teemal.
23 Intervjuud planeerides panin kõigepealt kirja erinevad institutsioonid, mille liikmeid oleks töö seisukohast kasulik fookusgruppi kaasata. Võimalike intervjueeritavatega võtsin ühendust e- maili teel. Kõige keerulisemaks kujunes kolme spetsialistiga intervjuu jaoks ühise aja leidmi- ne. Kuna antud isikute ajagraafik on väga tihe, vahetusid algselt planeeritud kolmest eksper- dist kaks välja. Vastavate organisatsioonide juhtivliikmed suhtusid aga uurimistöö ja intervjuu plaani positiivselt ning leidsid kiiresti oma organisatsioonist asendaja.
Uuringu käigus tekkis idee kaasata laste kohta käiva uuringu valimisse ka lapsed ise, et käsit- leda laste kaasamise ning osaluse teemat erinevatest perspektiividest. Antud bakalaureusetöö eesmärgiks on uurida just ekspertide arvamusi, mistõttu soovisin ka teise intervjuu puhul uuringusse kaasata noori, kes on ühiskonnas aktiivsed ning lasteombudsmani ja lapse õiguste- ga rohkem kursis. Teise intervjuu läbiviimisel oli palju abi Õiguskantsleri Kantseleist, kes võimaldas mul intervjuu läbi viia lasteombudsmani nõuandva kogu noortega. Intervjuu toi- mus ühel kevadvaheaja päeval, mil nõuandval kogul oli Õiguskantsleri Kantseleis koosolek lasteombudsmani osakonna liikmetega. Need, kellel oli huvi või võimalust jääda pärast koos- oleku lõppu intervjuule, moodustasidki teise intervjuu valimi. Lasteombudsmani nõuandvasse kogusse kuulub kokku kümme liiget erinevatest noorteorganisatsioonidest. Viiest koosolekul osalenud noorest jäi antud bakalaureusetöö valimisse neli noort: kolm tüdrukut ning üks poiss.
Intervjuud viidi läbi Tallinnas, Õiguskantsleri Kantseleis, kuna see oli kokkuvõttes osalejate jaoks kõige mugavam valik. Esimese intervjuu pikkuseks oli poolteist tundi ning teise interv- juu kestvuseks tund.
Minu kui uurija jaoks oli kahe intervjuu näol tegemist väga erinevate kogemustega. Sarnas- teks joonteks võib pidada üldist positiivselt meelestatud õhkkonda ning häid võimalusi vestlu- se arendamiseks. Fookusgrupi intervjuude puhul on leitud, et parima õhkkonna moodustab jutuajamine ovaalse laua taga, mis oli olemas ka Õiguskantsleri Kantseleis. Teisest küljest oli niivõrd autoriteetne ja massiivse mööbliga ruum algaja intervjueerija jaoks esmalt natukene aukartustäratav. Eriti mõjus see esimese, antud eriala spetsialistidega, läbiviidud intervjuu ajal, mil lasin ekspertidel vabalt oma mõtteid avaldada sekkudes intervjueeritavate juttu vä- hem. Samastusin rohkem noorte vastajatega ning seetõttu oli teise intervjuu õhkkond vabam
24 ning kokkuvõttes suunasin poolstruktureeritud intervjuud enam kui esimese intervjuu ajal.
Samas pidin noorte intervjuus rohkem ka teemat selgitavaid kommentaare lisama ning ka täp- sustavaid lisaküsimusi küsima. Täiskasvanute antud vastused olid väga pikad, põhjalikud ja analüüsivad, kuid kokkuvõttes oli omavahelist arutelu vähem olin eelnevalt eeldanud. Pigem vastati oma seisukohast lähtuvalt ja teiste juttudele niiväga vahele ei segatud.
Uuringu käigus tuli esile mitmeid minu jaoks huvipakkuvaid teemasid, millega planeerimis- protsessis arvestada ei osanud. Laste kaasamise ning osaluse teema kerkis tugevalt võrreldes lasteombudsmani temaatikaga esile, mistõttu muutus ka bakalaureusetöö põhifookus. Ühelt poolt on uuringu areng positiivne, kuna see näitab, millised aspektid on antud teemas kõige olulisemad ning analüüsimist vajavad. Uuringu seisukohast negatiivne on aga see, et intervjuu kavade koostamise ajal oli töö põhifookus lasteombudsmani institutsioonil, mistõttu on ka intervjuu kavad koostatud vastavalt. Ühelt poolt on uuringu andmetes informatsiooni, mis pole enam niivõrd teemakohane ning teisest küljest võib uurimistöö fookuste vahetamine mõ- jutada negatiivselt andmete reliaablust . Seda kõike silmas pidades leian aga, et antud uuringu andmed kannavad sellegipoolest olulist tähendust laste kaasamise ning osaluse tõlgendamisel.
2.7 Eetilised aspektid
Enne intervjuude läbiviimist võtsin osavõtjatega ühendust ning sain nende nõusoleku uuringus osalemiseks. Osalemine oli kõigile vabatahtlik. Intervjuu alguses kirjeldati osalejatele intervjuu läbiviimise ning materjali lindistamise protsessi. Lindistused on kättesaadavad ainult käesoleva bakalaureusetöö autorile. Esimeses, valdkonna arvamusliidritega läbi viidud intervjuu puhul küsisin luba nimede ja ametinimetuste kasutamiseks. Noorte puhul kinnitasin vastajatele nende anonüümset osalust. Kuna kõik eksperdid esindavad lastega tegelevaid organisatsioone, ei ole nimede väljatoomine bakalaureuse töö eesmärkidest lähtuvalt siiski vajalik ning vastused on jäetud kõigi osalejate puhul anonüümseks. Tsiteerides on intervjueeritavad eristatud vastavalt esindatavale organisatsioonile: lasteombudsmani institutsioon (LO); Sotsiaalministeerium (SM);
Lastekaitse Liit (LKL); lasteombudsmani nõuandva kogu liikmed (NK liige 1, 2 jne).
25
III PEATÜKK: ANALÜÜS
Analüüs on struktureeritud uurimisküsimuste lõikes kolmeks alapeatükiks ning analüüsimeetodina on kasutatud sisuanalüüsi. Uurimuse ilmestamiseks on analüüsis kursiivis välja toodud tsitaadid. Väljajäetud tekstiosad on märgitud tähisega /.../.
3.1 Millised hoiakud valitsevad Eesti ühiskonnas laste suhtes?
3.1.1 Hoiakud laste suhtes
Laste kaasamine on seotud sellega, kuidas ühiskonnas üldiselt lapsi nähakse. Sellest tulenevalt uurisin intervjueeritavatelt arvamusi ning kogemusi ühiskonnas levivate hoiakute kohta. Noorte intervjuust selgus, et nende arvates domineerib ühiskonnas konservatiivne ning eelarvamustega suhtumine lastesse. Leiti, et lapsi ei peeta piisavalt targaks, et nad oma arvamuse eest seista suudaksid. Mainiti, et täiskasvanud annavad lastele sageli mõista, et lapsed „ei küündi nendeni“ (NK liige 1). Eesti Õpilasesinduste Liitu kuuluv noor tõi kogemuse põhjal välja, et ühiskonna arvamus kajastub hästi näiteks netikommentaariumis, vastuseks mõnele artiklile, milles kajastatakse lapse õiguste teemasid.
„Näiteks kui õpilasliidult on küsitud mingit arvamuslugu, mis on näiteks Postimehes avaldatud, siis kommentaare lugedes tuleb ka hästi palju välja, et mis need lapsed nüüd jälle seletavad.“
(NK liige 3)
Samale küsimusele vastanud täiskasvanud eksperdid nii ühest vastust ei andnud. Nemad rääkisid diplomaatilisemalt hoiakute erinevusest vastavalt sellele, kas last käsitleda formaalsel (nt hariduslikes või riiklikes küsimustes) või mitteformaalsel (nt perekonnas) tasandil ning et selgelt eristust, milline hoiak on ühiskonnas domineeriv, on keeruline välja tuua. Samas leidsid täiskasvanud eksperdid, et täiskasvanutele on üsna omane näha asju enda vaatepunktist, tuginedes kogemustele, mis lastel puuduvad. Seetõttu võetakse mitmeid otsuseid laste huve silmas pidades vastu laste eest.
26 Hoiakud laste suhtes perekonna tasandil sõltuvad lasteombudsmani institutsiooni esindaja sõnul suurel määral sellest, kui palju on vanematel aega süveneda laste soovidesse ning muredesse. Ta leidis, et perekonnas saab sellegipoolest üsna ruttu selgeks, et laps on indiviid oma soovide ning tõekspidamistega, ent laste soovidega arvestamine nõuab aega ka selgitustööks.
“On vanemaid kindlasti, kes lapsega tegelevad, kellel on lapse jaoks aega, kes last ära kuulavad jakes näevadki last kui sellist partnerit, kellega koos niimoodi arenetakse. Kindlasti on ka neid lapsevanemaid, kellel on kas vähe aega või kellel pole võib-olla endal piisavalt oskusi, et nemad võib-olla siis üritavad end väga jõuga kehtestada ja näevad last kui sellist objekti.“ (LO)
Lähtuvalt Corsaro (2005) lapsepõlvesotsioloogilisest käsitlusest kirjeldamaks lapsi kui „siin ja praegu“ või „mitte-veel“ kodanikke võib paralleeli tuua ühiskonnas levivate üldiste hoiakutega laste suhtes. Nii täiskasvanud kui ka noored kirjeldasid täiskasvanute hoiakuid laste kodanikuõigustele konservatiivsetena. Analüüsides laste kodanikustaatust Eestis, väitsid eksperdid, et üldise hinnangu järgi peetakse lapsi pigem tulevikukodanikeks.
“Ma pigem arvan, et formaalsel tasandil ikkagi lähtutakse sellest, et laps on isik, kes oma arengust ja east tulenevalt ei suuda kõiki otsuseid iseseisvalt vastu võtta. Ta pigem siis ’saab täiskasvanuks’ ja hakkab siis täiskasvanuna teostama oma, või peaks hakkama, oma õigusi ja kohustusi teostama. Ma arvan, et formaalsel tasandil on ikka see selline lähtepunkt, mis ei tähenda muidugi seda, et lastega ei tegeleta ega kuulata või kaasata. See on selline vajadusest tulenev, lihtsalt, pragmaatiline maailmapilt.“ (SM)
Võrreldes perekondliku tasandiga suhtutakse formaalsel tasandil rohkem lastesse kui tulevikukodanikesse, mida ilmestab ka eelnev tsitaat. Seda põhjendatakse riiklike institutsioonide töökorraldusega, mille puhul tegeletakse palju erinevate formaalsete tegevustega nagu normide kehtestamisega jms, millest johtuvalt leitakse, et „alati ei ole otstarbekas kaasamistegevusega tegeleda“ (SM). Lasteombudsmani nõuandva kogu noor märkis, et tihtipeale ei suhtuta tema arvates poliitikas isegi täiskasvanud inimestesse kui täisväärtuslikesse kodanikesse, rääkimata lastest.
3.1.2 Laste kompetentsus
Intervjuude andmed näitasid, et suhtumine laste pädevusse võtta vastu enda elu kohta käivaid otsuseid sõltub suurel määral laste vanusest. Laste sotsiaalsete oskuste areng on individuaalne ning seetõttu ei ole võimalik kõiki lapsi hõlmavaid üldistusi teha. Täiskasvanud ekspertidega
27 läbiviidud intervjuus kasutati mitut laste vanusega seotud piiritlust, mis varieerusid olenevalt käsitletavast teemast. Õigus avaldada oma arvamust perekonnas avaldub ekspertide vastuste põhjal juba varajasest lapsepõlvest (vastusündinud väljendavad oma vajadusi nutu abil), kuid käsitledes laste kodanikuõigusi ning arvamuse avaldamist riiklikul tasandil, räägiti rohkem kooliõpilastest ning noortest. Samas tuli ka välja, et laste vanuse ning sellest lähtuva kompetentsi puhul ei ole ühiskonnas üht kindlat arusaama.
„Mida vanemaks laps saab, seda rohkem peaks tal tegelikult olema võimalust ise kaasa rääkida oma elu kujundamisel ja oma valikute tegemisel ja ühiskonna asjade otsustamisel. /.../ Ega seal sõimerühmas seda demokraatiat vist harrastada väga ei saa.“ (LO)
„Ja kogu aeg käib ühiskonnas diskussioon, et kus see nii öelda valmiduseaste on.“ (LKL)
Ka noorte intervjuust tuli välja, et laste kaasamine peaks „avalduma lasteaia viimasest rühmast“ (NK liige 1). Üldiselt jäi noorte intervjuu vastustest mulje, et laste kaasamine otsustustesse on pigem oluline kooliealiste laste ja noorte puhul kui miski, mis on vajalik või loomulik kõigile lastele alates sünnist. Noored tõid ka esile, et ühiskonna hoiakud lastele on kujunenud laste vanuse seaduslikest regulatsioonidest, mille puhul on määratletud, millised õigused ja kohustused on alaealisel ning millised täisealisel. Sellisel viisil muutuvad laste kompetentsus ning sotsiaalsed oskused universaalseteks tunnusteks, mis on sarnased kõigil lastel. Peale ülesannete ja kohustuste erinevad võrreldes täiskasvanutega ka laste teadmised ning kogemused. Noorte intervjuust väljendus, et täiskasvanud ei suuda alati mõelda lapsest lähtuvalt, mistõttu ei väärtustata oma tööd ning arvamusi samavõrra kui laste omi.
“Mingis mõttes on õigus ka, et 13-aastane ei tea sama palju kui 45- aastane, aga samas midagi enda tunnete kohta ikka ju teab. /---/ Et kui ülesanded on erinevad, kas see siis vähendab meie väärtust? Et lihtsalt see kui me füüsiliselt oleme siin maailmas eksisteerinud vähem, kas see tähendab, et me ei ole oma elu asjatundjad?” (NK liige 1)
Noored uuringus osalenud tõid esile, et lapsed on kompetentsed ning teadlikud oma tunnetest, soovidest ja vajadustest ning seda peaksid täiskasvanud noorte arvates rohkem hindama.
Üldise tulemusena tuli välja, et kuigi hoiakud laste suhtes on suhteliselt konservatiivsed ning teatud tõekspidamised, mille järgi laps on see, kes vajab kaitset, abi ja vahest ka karistamist selleks, et toime tulla on siiski alles jäänud, olid noored eksperdid positiivsed ning leidsid, et
28 kuigi üldine hoiak ei tunnista last kui aktiivset kodanikku oma ideede ning soovidega, on see valdkond neile märgatavalt arenemas. Ka täiskasvanud ekspertide intervjuust kõlas läbi, et Eesti on arenemas selles suunas, et laste arvamust ühiskonnas rohkem väärtustataks. Laste õiguste arengu kirjeldamisel märgiti nii täiskasvanute kui ka noorte poolt Eesti kui noore riigi aspekti, mille puhul peeti loomulikuks, et laste õiguste temaatikas on puudujääke, mis aga Eesti kui demokraatliku õigusriigi arenedes vähenevad. Lootusrikkus kumas eriliselt välja just noorte intervjuust kui noored kirjeldasid laste osalusõiguse arengut Eestis.
„Kõik unustavad selle ära, et me oleme nii vähe olnud vabad ja meil on nii vähe olnud aega seda teha nagu Norra, Rootsi, Soome. /.../ Tegelikult oleme me jumala tublid, et me neile järele jõuame.“
3.2 Mil moel kirjeldavad eksperdid laste kaasamise praktikaid Eestis?
3.2.1 Laste kaasamine erinevatel tasanditel
Kirjeldamaks seda, mis üldse on nende arvates kaasamine, tõid noored näideteks noorte(voli)kogusid, laste kaasamist erinevatesse otsustustesse, mis nende eluga otseselt seotud on ning ka rahvakogu. Oluliseks peetakse võimalust osaleda kodanikena samasugustes ühiskondlikes tegevustes ja protsessides nagu täiskasvanud.
„ /.../et linnapildis, kui sa liigud ja on mingisugused arutelud, küsimustikud, ajakirjanik või uurimuste tegija, küsib linnapeal, et see ei oleks probleem kui sa ei ole täisealine. Sa võid ka siis vastata ühiskonnaelu kohta käivad asju.“ (NK liige 1)
“See ei peakski tegelikult olema küsimus, kas peaks lapsi kaasama. See peakski olema ühiskonnas täiesti loomulik nähtus. See on sama, et kas me peaksime mehi kaasama või kas me peaksime naisi kaasama.” (NK Liige 3)
Täiskasvanud tõid olulise punktina välja, et laste kaasamine tähendab lapsest lähtuvat mõtlemist ja laste ärakuulamist arvestades lapse võimeid ning tema vajadusi. Samuti peab
29 kaasamine olema eesmärgipärane, sisaldades dialoogi ning selgitustööd, et lapsed mõistaksid, milliseid on konkreetsed valikud ja võimalikud tagajärjed.
„Laste kaasamine ei tähenda alati ju seda, et me otsustame nii nagu lapsed arvavad. See just ongi selline dialoog.” (LKL)
Kaasamine ei tähenda seega ekspertide sõnul seda, et täiskasvanu loobub mõnes küsimuses vastutusest ning annab otsustusõiguse lapsele. Ekspertide hinnangutest väljendub, et laste kaasamise suhtes levivad ühiskonnas väärarusaamad ning inimeste teadmatus pärsib seetõttu valdkonna arengut. Nii täiskasvanud kui ka noored kirjeldasid kaasamist kui õppeprotsessi, mille käigus on laste jaoks oluline saada ühiskonnaliikmeks olemise kogemus.
„Inimene peab ise kogema seda teatud konkreetset asja, et saada teada, kas see on õige või ei ole.“
(NK liige 2)
“Kaasamine võikski olla selline protsess, mille käigus siis noored ise ka õpivad pidevalt ja nad on mingi hetk võimelised aru saama, et lisaks nende seisukohtadele on ka teine seisukoht ja nad suudavad argumente poolt ja vastu kaaluda ja teinekord möönavad, et jah, need argumendid, mis minu seisukoha vastu olid, olidki tõesti tugevamad kui minu enda argumendid ja seetõttu ma aktsepteerin seda õpetajate või õppenõukogu otsust.“ (LO)
Täiskasvanud inimestelt eeldatakse head analüüsi- ja argumenteerimisvõimet, seadusandluse tundmist ning kodanikuaktiivsust. Uuringus osalenute arvates on laste kaasamine üks võimalus vastavate oskuste arendamiseks. Noored leidsid, et kaasamine peaks algama perekonnast ning mitteformaalselt tasemelt edasi liikuma erinevatele formaalsetele tasanditele nagu kool, kohalik omavalitsus ning riik.
“Kui perekonnas on lapse arvamus aktsepteeritud siis see laps saab julgust ja teda aktsepteeritakse hiljem ka igal pool mujal.“ (NK liige 1)
Kuigi intervjuus ei olnud eraldi küsitud arvamust laste ja noorte kaasamise kohta koolis, mainisid antud teemat kõik täiskasvanud eksperdid. Noored seevastu, kes kooli keskkonnaga igapäevaselt kokku puutuvad ning on aktiivse osalusega ise otseselt seotud, ei toonud intervjuu jooksul välja otseseid näiteid või kogemusi koolisisese kaasamisega kohta. Kuna fookusgruppi kuulus kaks esindaja Eesti Õpilasesinduste Liidust, puudutasid kooliga seotud
30 vastused laiemaid haridusalaseid teemasid nagu koolide koostöö riigiorganisatsioonidega ning noorte kaasarääkimisvõimalused põhikooli ja gümnaasiumi seaduse muutmises.
Oli selgelt tunda, et noored vastasid emotsionaalsemalt küsimustele, mis puudutasid kaasamist seaduste tegemisse, millest võib järeldada, et kaasamine riiklikul tasandil on fookusgrupis osalenud noorte jaoks väga oluline, kuid mille puhul leitakse, et Eestis ei ole see piisavalt praktiseeritud. Ilmestavaks tunnuseks on noortele omane resoluutne sõnade kasutus, mis vastandub täiskasvanute diplomaatilisele kõnele.
“Nagu näiteks siis kui algselt tuli välja see /.../ et tõstame (riigieksami-EP) lävendi 50-le punktile.
Ma ei usu, et ükski Eesti õpilane oleks sellega nõus. Kui on, siis väga vähesed. Absoluutselt ükski minu tuttav ei arva... lihtsalt, see on utoopiline. /.../ Sellistes asjades ei pöörata üldse tähelepanu, alles nüüd kui õpilasliit selle teema nii tugevalt üles tõstatas, alles nüüd on hakatud avastama, et oh, õpilased on ka olemas ja nende arvamus eksisteerib ka.“ (NK liige 4)
“Minu jaoks on täiesti vastuvõetamatu see, et lastekaitseseadus kui lapsi puudutav seadus tehakse kõrgemal pool valmis /.../ võiks varem juba protsessi kaasata, mitte siis kui valmis on.”
(NK liige 3)
Noorte arvamuse kohaselt lasub laste kaasamise edendamine riiklikul tasandil suurel määral vastavate institutsioonide, sealhulgas Sotsiaalministeeriumi ning lasteombudsmani õlul.
Institutsioonidelt oodatakse suurt vastutust ning seetõttu on fookusgrupis osalenud noored institutsioonide suhtes kriitilised. Mitmel korral kirjeldati ministeeriumite ja riigikogu osatähtsust. Huvitaval kombel ei mainitud näiteks kohaliku omavalitsuse rolli laste kaasamise edendamisel. Pärast täpsustava küsimuse esitamist, tõid noored välja noortevolikogud positiivse näitena laste kaasamise kohta kohalikul tasandil.
Laste ja noorte kaasamist riiklikul tasandil iseloomustades läksid noorte ja täiskasvanute arvamused lahku. Noored, kellele kaasamine suunatud on, tõid oma kogemuse põhjal välja palju puudujääke. Riiklike institutsioonide esindajad, kes ise tegelevad laste kaasamisega, tõid välja pigem positiivseid arenguid. Siinkohal peab täpsustama, et kui noored lähtusid oma arvamuste esitamisel peamiselt ministeeriumist, siis täiskasvanud vaatlesid riiklikku tasandit laiemalt, hõlmates erinevaid organisatsioone ning praktikaid.
Lasteombudsmani ja Lastekaitse Liidu esindajad väitsid, et on toimunud mitmeid positiivseid arenguid kõigi kolme täiskasvanute fookusgrupis esindatud institutsiooni näidete varal.
31 Samuti toodi välja positiivse arenguna, et laste kaasamise nõue on erinevate seadustega määratletud. Sotsiaalministeeriumi esindaja vastustest ilmnes üks laste kaasamise valupunktidest riiklikul tasandil. Ühelt poolt väärtustatakse laste kaasamist kui üht demokraatliku riigi tunnust, mis on muuhulgas oluline kogumaks täpsemat informatsiooni huvigruppide vajaduste kohta, teisest küljest peetakse laste kaasamist tihti ebapraktiliseks ning keeruliseks.
3.2.2 Laste sisuline versus formaalne kaasamine
Mõlema intervjuu käigus loetleti mitmel korral erinevaid põhjuseid, miks on laste kaasamine ekspertide hinnangul keeruline. Täiskasvanutega läbiviidud intervjuus toodi esile vastava laste kaasamise metoodika puudumist, aja- ning inimressursi kulu ning manipulatsiooni ohtu.
“Kui sa tahad korraldada koosoleku, siis sa pead korraldama koosoleku ja eraldi veel rääkima noortega. See võtab aega, täiskasvanud inimene peab suutma oma kantseliitliku keele teha võimalikult lihtsaks, et noored saaksid aru ja siis seda noortega sisuliselt arutama, võib-olla päev otsa seal mingisuguseid mänge tegema ja siis tulema uuesti selle laua taha tagasi ja siis ütlema, et vot, ma nüüd rääkisin noortega ja noored arvasid niimoodi. Ja siis panema selle kantseliidi keelde jälle tagasi.” (LO)
“Selge on see, et antud juhtudel ei ole ka lihtsalt ressurssi seda hakata ümber tõlkima sellisesse keelde, et sellest kõik ka ühtmoodi aru saaksid. Siis tulebki lihtsalt otsustada, et täna on see koht, kus me ei tegele selle niiöelda mängimisega, vaid otsustame ära muude kanalite ja infoasjade põhjal.“ (SM)
“Lastel peab olema alati mingit fanni. /--/ mõtled küll, et see on mingi tilulilu, aga tegelikkuses on see just see, kus nad tulevad kaasa, lähevadki lahti sellega.“ (LKL)
Ekspertide väidetest ilmneb, et laste kaasamise puhul on oluline roll mängul ja mängulisusel.
Lastekaitse Liidu esindaja vastus ilmestab võimalikku täiskasvanute suhtumist, mil puhul mängul puudub küll täiskasvanu jaoks oluline väärtus, ent mis aitab lastel käsitlevat teemat selgemini mõistetavaks muuta. Mängu olulisus tuli esile ka noortega läbiviidud intervjuus, mil laste kaasamise puhul soovitati täiskasvanutel olla vähem akadeemiline ning läheneda kaasamisele loovalt ja mänguliselt. Sarnaselt täiskasvanutele kinnitasid ka noored laste kaasamise keerulisust.
32
“Ja, eks see laste kaasamine ole omaette raske ka, et pigem minnakse lihtsamat teed mööda, et kirjutame ise selle ära ja küll nad nõus on. Kui sa pead aga hakkama lapsi kaasama, siis see eeldab seda, et sul on kompetentsed inimesed, kes oskavad lastega suhelda, et saada see arvamus kätte“ (NK liige 3)
“Sa pead mingile kolmandale grupile seletama lahti oma ideed.” (NK liige 1)
Kõik täiskasvanud, kes fookusgrupi-intervjuus osalesid, rõhutasid sisulise kaasamise olulisust, ning tõid välja, et tihtipeale kaasatakse lapsi seetõttu, et formaalselt on sätestatud nõue erinevate sihtgruppidega läbirääkimiseks, ent millel tihtipeale jääb puudu reaalsest sisust ja väljundist.
„Eks peab ka selles mõttes aus olema, et kui leitakse, et ei olegi antud hetkel võimalik kaasamisega tegeleda, siis ka ei tegeleta sellega sellepärast, et lihtsalt niiöelda linnuke kirja saaks.“ (SM)
3.2.3 Vastutus
Teema, mis leidis täiskasvanute intervjuus põhjalikumat käsitlust, ent mis noorte intervjuus jutuks ei tulnud, on kaasamisega seotud vastutus, mis lasub nii lastel kui ka täiskasvanutel.
Eksperdid kirjeldasid, et oluline on kaasata lapsi nendesse otsustustesse, mis on neile jõukohased ning mille tagajärgede eest ta suudab vastutada. Siinkohal mainiti taaskord, et ühiskonnas ei ole selget arusaama, mis vanuses on laps võimeline vastutama oma otsuste eest.
“See vastutus, mis selle otsusega kaasneb, ega see ka hea ei ole kui anda lapsele selline täielik vabadus hästi noores eas kätte, kus ta tegelikult ei suuda veel tajuda nende otsuste tagajärgi ja tegelikult ta ei ole võimeline vastutama nende kõikide asjade eest.” (LO)
Näiteks tõi lasteombudsmani esindaja juhtumeid, kus lapsevanemad on läinud välismaale tööle ning jätnud vanemad lapsed nooremate eest hoolitsema. Ekspertide arvamuse kohaselt on lastele vaja kindlustunnet, et keegi teine vastutab samuti otsuste eest. Vanemate vastutuse koha pealt tõi Lastekaitse Liidu esindaja välja, et vastutus lasub ennekõike laste informeerimises ning selgitustöös, muuhulgas reeglite selgitamises.
“Et see info oleks selline, et lapsed teavad, milline on see ruum, milles ja mismoodi nad võivad tegutseda.“ (LKL)
