• Keine Ergebnisse gefunden

EESTI VÄHEMUSTE KODAKONDSUSKÜSIMUSE REPRESENTATSIOON PÄEVALEHTEDES POSTIMEES JA EESTI PÄEVALEHT

N/A
N/A
Protected

Academic year: 2022

Aktie "EESTI VÄHEMUSTE KODAKONDSUSKÜSIMUSE REPRESENTATSIOON PÄEVALEHTEDES POSTIMEES JA EESTI PÄEVALEHT"

Copied!
56
0
0

Wird geladen.... (Jetzt Volltext ansehen)

Volltext

(1)

Tartu Ülikool Sotsiaalteaduskond

Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakond

EESTI VÄHEMUSTE

KODAKONDSUSKÜSIMUSE REPRESENTATSIOON PÄEVALEHTEDES POSTIMEES JA EESTI PÄEVALEHT

Bakalaureusetöö

Autor: Maris Lindmäe Juhendaja: Triin Vihalemm, PhD

Tartu

(2)

Sisukord

1. Sissejuhatus ... 3

2. Teoreetilised ja empiirilised käsitlused ... 6

2.1. Kodakondsuse teoreetiline käsitlus... 6

2.1.1. Teoreetiline käsitlus kodakondsusest muutuvas ühiskonnas ... 7

2.1.2. Teoreetiline käsitlus kodakondsusküsimusest Eesti kontekstis ... 10

2.2. Empiiriline käsitlus kodakondsusküsimusest Eesti kontekstis ... 13

2.2.1. Kodakondsusega seotud juriidilised muutused taasiseseisvunud Eestis... 13

2.2.2. Kodakondsusnõuded Eesti Vabariigis ... 14

2.2.3. Vähemus- ja kodakondsusküsimuste käsitlus Eesti avalikkuses ... 15

3. Uurimisprogramm ... 18

3.1. Uurimisülesanded ... 18

3.2. Meetodite kirjeldus ... 19

3.2.1. Kvantitatiivse kontentanalüüsi meetodid ... 19

3.2.2. Kvalitatiivse tekstianalüüsi meetodid ... 20

3.3. Üldkogum ja valim ... 22

4. Peamised uurimistulemused ... 24

4.1. Kvantitatiivse analüüsi tulemused ... 24

4.1.1. Analüüs tekstiühikute žanrite põhjal... 24

4.1.2. Analüüs hinnangu põhjal ... 26

4.1.3. Analüüs tekstiühiku tegelaste alusel ... 28

4.1.4. Analüüs tekstiühiku argumendi autori alusel... 30

4.2. Kvalitatiivse analüüsi tulemused ... 32

4.2.1. Etnilise enamuse põhiargumentatsioon ja hinnangud... 32

4.2.2. Vähemuste põhiargumentatsioon ja hinnangud ... 35

5. Järeldused ja diskussioon... 39

6. Kokkuvõte... 43

7. Summary... 45

8. Kasutatud kirjandus ... 47

9. Lisad ... 49

Lisa 1. Kodeerimisjuhend ... 49

Lisa 2. Täidetud kodeerimisankeet (kvantitatiivne)... 51

Lisa 3. Täidetud ankeedile vastava artikli tekst ... 53

Lisa 4. Kodeerimistabel ... 55

(3)

1. Sissejuhatus

Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk on uurida, kuidas on meedias representeeritud vähemuste kodakondsusküsimust Eestis. Analüüs toetub ajavahemikus 1. jaanuar 2004 – 31. detsember 2004 päevalehtedes Postimees ja Eesti Päevaleht ilmunud kirjutistele. Antud perioodi on oluline analüüsida, kuna just 2004. aastal liitus Eesti Euroopa Liiduga, mis tähendab ka uut sotsiaalset ja poliitilist staatust vähemuste kodakondsusküsimusele, samuti tõusis kodakondsustaotluste arv märkimisväärselt Euroopa Liiduga liitumisega kaasnevate laienenud poliitiliste ja juriidiliste õiguste tõttu.

Seisuga 28. detsember 2004 elab Eestis 153 500 kodakondsuseta isikut, mis moodustab ligi 11% elanikkonnast. 2004. aasta jooksul langes kodakondsuseta isikute arv rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo andmetel 11 000 inimese võrra, mis annab vastupidiselt negatiivsetele prognoosidele lootust olukord lahendada vähem kui kümne aasta jooksul (Riigikantselei, Pressiteated, 2005). Siiski on kodakondsuseta isikute arv tavatult kõrge, mis tekitab probleeme nii sise- ja välispoliitilisel kui sotsiaalsel tasandil.

Analüüsin Eesti ühiskonnale suhteliselt valusat teemat ajaperioodil, mil antud olukord paranes kodakondsusetute isikute arvu märkimisväärse kahanemise arvel. Seetõttu on huvitav uurida, kuidas antud progressi kajastati Eesti kahes suuremas kvaliteetpäevalehes. Meediakanalid oma teemavalikutes, konkreetsetes kirjeldustes ja hinnangutes mitte üksnes ei peegelda, vaid ka loovad elutegelikkust. Kanalivaliku puhul lähtusin vaadeldavate kanalite võimalikult laiast kõlapinnast, intensiivsusest ning suhtelisest objektiivsusest, samuti sellest, et kanalid konstrueeriksid vähemuste ja kodakondsusega seonduvaid küsimusi viisidel, mis võivad tõenäoliselt rohkem või vähem ühtida eestlaste kui ühiskonnas domineeriva sotsiaalse grupi arvamustega ja neid arvamusi ka mõjutada.

Oma bakalaureusetöös uurin erinevaid käsitlusi vähemustest ja nende kodakondsusküsimusest. Selleks analüüsin ühiskonnateadlaste erinevaid teoreetilisi ja empiirilisi lähenemisi, mille alusel viin läbi meedia kontentanalüüsi päevalehtede

(4)

Postimees ja Eesti Päevaleht põhjal 2004. aasta lõikes. Väljavalitud tekstiühikute alusel teostan ka kvalitatiivse tekstianalüüsi.

Analüüsi teostan järgmiste uurimisküsimuste alusel: mis vormis on artiklid, milline on nende žanr ja miks; kes osalevad debatis, milline on erinevate osapoolte osaluse tasakaal debatis; kes on debati keskmes, kellest debatis räägitakse, milline on debati toon; milline on suhtumine vähemuste esindajatesse, milline on suhtumine vähemuste esindajate soovi kodanikuks saada; mis on olnud loo kirjutamise ajendiks.

Meedia kontentanalüüs pakub antud teema raames võimalust uurida kodakondsuse ja vähemuste küsimuste representatsiooni enamusrühmale (eestlastest kodanikud) suunatud väljaannetes. Kvalitatiivse tekstianalüüsi alusel on võimalik uurida, millistele argumentatsioonidele ja emotsioonidele kirjutised tuginevad.

Töö koosneb järgmistest osadest: sissejuhatus, kodakondsustemaatika teoreetilised ja empiirilised käsitlused, uurimisprogrammi tutvustus, peamiste uurimistulemuste ülevaade, kokkuvõte, diskussioon, inglisekeelne lühikokkuvõte ja lisad.

Esimeses osas tutvustan kodakondsustemaatika teoreetilisi ja empiirilisi käsitlusi, tuginedes selle ala erinevatele teadlaste ja spetsialistide teoreetilistele töödele ja uurimustele, samuti tutvustan Eesti kodakondsuse juriidilist situatsiooni ja käsitlust avalikkuses.

Teises osas tutvustan uurimisprogrammi. Siinkohal esitan uurimisküsimused, kirjeldan valimit ja üldkogumit ja analüüsin uurimisprotsessi. Meetodite kirjeldus sisaldab kontentanalüüsi põhikategooriate tutvustust ja seotust uurimisküsimustega ning kontentanalüüsi valimi kirjeldust ja põhjendust. Samuti on meetodite kirjelduses välja toodud kvalitatiivse tekstianalüüsi teostamise meetodid, tekstiühikute valiku põhimõtted ja valim.

Peamised uurimistulemused esitan neljandas osas. Kontentanalüüsi kvantitatiivse andmestiku esitan põhitunnuste lõikes tabelite ja graafikutena. Tekstiühikute kvalitatiivse andmestiku puhul esitan täisanalüüsi koos tekstinäidetega. Kogu töö refereeriv ülevaade on esitatud kokkuvõttes.

(5)

Diskussioon sisaldab subjektiivsemat arutlust vähemuste kodakondsustemaatika laiema teoreetilise ja sotsiaalse konteksti suhtes. Samuti esitan diskussioonis bakalaureusetööst välja jäänud olulised uurimisprobleemid ja uued potentsiaalsed uurimissuunad.

Bakalaureusetöö lõpus on lisades välja toodud kodeerimisjuhend (kvantitatiivne), täidetud kodeerimisankeet (kvantitatiivne), täidetud ankeedile vastava artikli tekst ja kodeerimistabel.

(6)

2. Teoreetilised ja empiirilised käsitlused

Käesolevas peatükis tutvustan kodakondsustemaatikaga seotud teoreetilisi ja empiirilisi käsitlusi, vaadeldes neid nii üldise tausta loomiseks kui Eesti kontekstis.

Samuti toon välja Eesti kodakondsusküsimuse juriidilisest aspektist nii täna kui lähiajaloolisest vaatenurgast lähenedes.

2.1. Kodakondsuse teoreetiline käsitlus

Vähemuste ja kodakondsusega seondub mitmeid erinevaid teooriaid. Gerard Delanty (1997: 288) jagab kodakondsuse nelja “ideaal-tüüpilisse” kategooriasse: õiguste kategooria, kohustuste kategooria, osaluskategooria ja identiteedikategooria. Esimene, nn. liberaalne kategooria põhineb kodaniku formaalsetel õigustel ühiskonnas, põhilisi õigusi on sealjuures kolme tüüpi: tsiviilõigused (sõnavabadus, lepingulistesse suhetesse astumise vabadus jne), poliitilised õigused (valimisõigus ning õigus olla valitud) ning sotsiaalsed õigused (õigus haridusele, tervishoiule ja teistele sotsiaalsetele hüvedele). Riik on kohustatud kodaniku õigusi igati kaitsma (ibid: 289).

Delanty teine kodakondsuse kategooria tugineb kodaniku kohustustele ja vastutusele ühiskonna ees, kandes seetõttu konservatiivse mudeli nimetust. Selle ideoloogia juured on sügaval (sotsiaalses) kristluses, aga on Delanty kohaselt lisaks seotud ka tsiviilvastutusega. Konservatiivne mudel eeldab kodanikult aktiivsust oma kohustuste täitmisel ühiskonna ees ning passiivsust riigi tegevuse kritiseerimisel; hea kodanik huvitub pigem oma potentsiaalsest kasulikkusest ühiskonnale, mitte ei nõua taga oma õigusi (ibid: 290).

Kolmanda kodakondsuse kategooriana nimetab Delanty osalusmudelit, mida tihti ka radikaalseks mudeliks nimetatakse. Osalusmudel protesteerib õiguste ja kohustuste mudelite poolt seatud piirangute vastu kodakondsuse suhtes, rõhutades kodaniku aktiivsust osalusprotsessides, mida ei saa minimaliseerida ainult kohustuste tasandile.

Aktiivne kodanik tegutseb pidevalt poliitiliselt motiveeritult ning kujutab endast pigem oponeerivat jõudu riigivõimule (ibid: 290).

(7)

Delanty leiab, et kodakondsuse neljas kategooria põhineb identiteedil.

Kommunitaarne mudel kaasab kodaniku mõistesse küll liberaalse mudeli õigused ja konservatiivse mudeli kohustused, et tõstatab ka põhjapaneva küsimuse identiteedist.

Kodakondsus on seega tihedalt seotud kultuuri ja rahvusliku kuuluvusega – kodakondsuse mõiste taandub põhimõtteliselt vaid rahvusele ning kultuurilisele sidususele (ibid: 291).

Delanty teooriatest saab edasi minna Sammy Smoocha (2002) teooriateni. Smoocha eristab etnopoliitilisel tasandil viit tüüpi demokraatiat. Traditsiooniline lääne demokraatlik rahvusriik ilmneb kahes erinevas variandis – individuaal-liberalistlikus ja vabariiklikus liberaalses versioonis, kusjuures mõlemad põhinevad indiviidide võrdsusel, poliitilistel ja kodanikuõigustel. Ühiskond on ühtne etniliselt, keeleliselt ja kultuuriliselt. Reaalselt eksisteerib pigem vabariiklik liberaalne demokraatia, mis tagab individuaalsed õigused, aga mitte kollektiivsed. Riik forsseerib assimilatsiooniprotsessi rahvusriigi põhikeele ja –kultuuri ainutunnustamise abil ning võtab etnilistelt gruppidelt vahendid eraldumiseks ja enese-identiteediks (Smoocha 2002: 424).

Konsotsiatsiooniline demokraatia tunnistab etniliste gruppide erinevusi ja tunnustab kollektiivseid õigusi, lubades eraldi kultuurilisi kogukondi ja enamuse ja vähemuse rahulikku kooseksisteerimist. Lisaks liberaalsele ja konsotsiatsioonilisele demokraatiale on tõusuteel veel kaks demokraatia tüüpi: multikultuuriline ja etniline demokraatia. Multikultuuriline demokraatia tunnistab etnilisi erinevusi, ent teeb seda mitteametlikult, mistõttu konsotsionaalsuse mehhanisme (autonoomia) ei eksisteeri (ibid: 424-425). Peamiselt Ida-Euroopa postkommunistlikes riikides levinud etnilisest demokraatiast kirjutan alapeatükis 2.1.2.

2.1.1. Teoreetiline käsitlus kodakondsusest muutuvas ühiskonnas

Delanty neli mudelit on seoses muutustega ühiskonnas ka ise muutuma pidanud.

Konservatiivse mudeli kohustuste ja vastutuse põhimõtted ei piirdu enam rahvusriigiga – kodanikel on kohustused ka erinevate sotsiaalsete gruppide, keskkonna jt, aga ka ühiskonna kui terviku ees. Nii on vastutus indiviidi tasandilt

(8)

põhiideid (Delanty 1997: 294). See sobib hästi kirjeldamaks olukorda ka Eesti- sarnases riigis, kus etnilised vähemused moodustavad ühiskonnas olulise grupi ning rahulik kooseksisteerimine nõuab koostööd kõigilt osapooltelt.

Ka osalusmudel on pidanud muutuma – kodakondsuse osaluskategooria ei saa piirduda nähtuse selgitamisega polise tasandil ajal, mis riigid koonduvad rahvusülestesse ühendustesse nagu Euroopa Liit. Seetõttu on osalusmudel hakanud sulanduma konservatiivse kohustuste ja vastutuse mudeliga – oma poliitilist aktiivsust rakendavad kodanikud osaledes vastavates liikumistes ühiskondlikult ja sotsiaalselt kasulikel eesmärkidel (ibid: 295).

Will Kymlicka (2000: 29) kohaselt leiavad nn. Lääne riigid, et riik peaks rahvuskultuuriliste erinevuste suhtes säilitama neutraalsuse oma kodanike rahvuskultuuriliste identiteetide suhtes ja ükskõiksuse rahvuskultuuriliste gruppide võime suhtes end aja jooksul reprodutseerida. Seega peab inimestel olema isiklik vabadus määratleda oma suhet kultuuriga ja seni, kui austatakse kõigi ühiskonnaliikmete õigusi, ei tohiks riik sekkuda. Kymlicka toob välja, et Lääne ühiskonnad püüavad välistada nn. ametlike kultuuride staatust, mis oleksid teiste võimalike kultuuride ees eelistatud positsioonil.

Kodakondsuse identiteedi kategooria on muundunud – identiteeti ei saa enam määratleda vaid rahvusega. Postmodernistlikus maailmas on multikultuurne identiteet äärmiselt tavaline, rahvus ja riik hakkavad teineteisest eralduma.

Globaliseerumisprotsessid lagundavad kodakondsuse kategooriaid ning muudavad neid vastavalt poliitilisele olukorrale. Integratsiooni tulemusel on tekkimas ka uued riigi- ja rahvusülesed kodakondsuse tüübid, näiteks Euroopa kodakondsus (Delanty 1997: 295-296).

Kui etnilised rahvad peavad oma olulisimaks eesmärgiks konkreetse rahvusliku kultuuri ja identiteedi reprodutseerimist, siis kodanikurahvad on Kymlicka kohaselt kodanike rahvusliku kultuuri ja identiteedi suhtes neutraalsed ja määratlevad rahvuslikku kuuluvust vaid demokraatia ja õigluse põhimõtetest kinnipidamise kaudu.

Rahvuskultuurilise neutraalsuse põhimõtte alusel on Läänes sageli vähemuste

(9)

nõudmised tagasi lükatud, vähemusgrupi tunnustamine oleks radikaalne kõrvalekaldumine (Kymlicka 2000: 29).

Delanty kommunitaarne mudel kujutab organiseerunud riiki rahvusliku ühiskonnana.

Seega ei ole kodakondsus sugugi mitte avatud nähtus, vaid selgelt piiritletud kultuurilise kuuluvusega; ühiskond defineerib end organiseeritud valitsemisele eelnenud ajalooliste traditsioonide ja kultuuriliste sidemete kaudu, mille väljendus riik ongi (Delanty 1997: 291).

Kymlicka (1996:174) väidab, et ühiskonnas, kus õigused jagunevad vastavalt isikute grupilisele kuuluvusele, on erinevate gruppide liikmed poliitilisse sfääri kaasatud mitte ainult kui indiviidid, vaid ka kui oma grupi liikmed. Kymlicka nimetab sellist fenomeni diferentseeritud kodakondsuseks (differentiated citizenship). Liberaalid väidavad küll, et kodakondsus on nähtus, mille alusel tuleb kõiki inimesi kohelda võrdselt ning sealjuures ei tohi teha vahet grupikuuluvuse alusel, ent Kymlicka ei pea diferentseeritud kodakondsust sisuliselt vastuoluliseks kontseptiks – läbi grupispetsiifiliste polü-etniliste, esinduslike või eneseregulatsiooni õiguste diferentseeritud kodakondsust tunnustavad mingis vormis pea kõik kaasaegsed demokraatiad.

Diferentseeritud kodakondsuse ideed analüüsib ka David Miller (2000), kes leiab, et nimetatud kodakondsuse tüüp peaks kasutust leidma just multikultuurilistes ühiskondades, kus erinevatel kodanikel on erinevad õigused, tagamaks kõigi võrdsust – võrdne kodakondsus nõuabki tihti erinevat kohtlemist. Diferentseeritud kodakondsuse eesmärk ei ole erikohtlemine iseenesest, vaid erikohtlemine võrdsuse saavutamiseks, lähtudes erinevate gruppide vajadustest (Miller 2000: 56-59).

Diferentseeritud kodakondsuse ideele on esitatud vastuväiteid. Kymlicka toob välja kriitikute seisukoha, et diferentseeritud kodakondsus võib julgustada erinevate gruppide esindajaid oma erinevustele keskenduma ja seega ühiskonnast eralduma.

Gruppide alusel eristuv kodakondsus ei suuda täita oma funktsiooni ühiskonna ühendajana ning grupid eralduvad üksteisest, luues soodsa pinna konfliktideks ja kokkupõrgeteks. Kodakondsusest saaks järjekordne eraldav jõud, mitte sotsiaalsele

(10)

2.1.2. Teoreetiline käsitlus kodakondsusküsimusest Eesti kontekstis

Raivo Vetik (2000: 65) väidab, et Eesti on multikultuuriline ühiskond. Vetiku kohaselt iseloomustab senist multikultuurilist mudelit tugev rahvuslik-keeleline vastandumine, mis on ilmne enamikus ühiskonnaelu valdkondades. Multikultuurilisus on oluline tegur kaasaja poliitikas terves maailmas, kuna üle 90% ÜRO liikmesriikidest on oma elanikkonna koosseisult multikultuurilised, samuti kaasneb globaliseerumisele vastureaktsioonina lokaalse identiteedi tähtsustamine. Eesti jaoks on multikultuursuse teema oluline siseriikliku stabiilsuse tagamise, arengupotentsiaali efektiivsema realiseerimise, Euroopa Liidu liikmelisuse ja globaalsete arengutega kaasamineku kontekstides.

Ida-Euroopa postkommunistlikes riikides on arenemas uus demokraatia tüüp – etniline demokraatia, mis kombineerib üleüldise demokraatia etnilise päritolu faktoriga. Antud demokraatia tüübi muudab sisuliselt teisejärguliseks erinev kodanikuõiguste tagatus erinevatele etnilistele gruppidele. Kuigi individuaalsed ja kollektiivsed õigused käibivad ka vähemustele, tagab süsteem enamusgrupile priviligeeritud staatuse (Smoocha 2002: 425-426).

Smoocha teooriat toetavad Pettai ja Hallik (2002: 506-509), kelle arvates on etniline rahu ja stabiilsus Eestis tagatud laialdase poliitilise kontrolli abil venekeelse vähemuse üle. Juriidiline restauratsioon näitas Eestit Nõukogude Liidu poolt okupeeritud riigina, jättes ruumi manipulatsioonideks kodakondsuse kontseptsiooniga ning sellega segmenteerides mitte-eestlastest populatsiooni.

Kymlicka (2000) toob välja, et Eesti vene keelt kõnelev elanikkond kolis Eestisse pärast Teist Maailmasõda Venemaalt. Kuna Eesti oli Nõukogude Liidu üks osa, ei lahkunud venelased enda meelest teise riiki, vaid migreerusid oma kodumaa siseselt.

Venelased moodustasid kogu rahvastikust enamuse, mistõttu ei pidanud nad ennast Nõukogude Eestis vähemuseks ega immigrantideks. Pärast Eesti taasiseseisvumist on vene kogukond märganud oma muutumist vähemusrahvuseks, ent sellest hoolimata (ja ilmselt ka tänu tõsiasjale, et Eesti taasiseseisvumise hetkeks olid venelased juba loonud Eestis oma täieliku ühiskondliku kultuuri) ei pea nad end jätkuvalt

(11)

immigrantidest vähemuseks ning nõuavad mitte ainult kodakondsust, vaid ka venekeelset haridust, institutsioone, kohalikku autonoomiat (Kymlicka 2000: 45-46).

Smoocha (2002: 428) leiab, et Eesti on tugevalt etnonatsionalistlik nii enamuse kui vähemuste suhtes. Multikultuurilisuse rohkuse tõttu kirjeldatakse Eestit küll tihti kui multikultuurilist ühiskonda, ent Smoocha kohaselt on Eesti etniline demokraatia demokraatlik vaid nende üksikute vähemuste esindajate suhtes, kes on Eesti kodanikud, ning mittedemokraatlik enamuste mittekodanikest vähemuste esindajate suhtes.

Ka 2003. aastal sõlmitud Ühiskondlik lepe tunnistab sotsiaalset reaalsust ning räägib muuhulgas “mitmekultuurilise ühiskonna sidususe” suurendamisest. Samas näeme Ühiskondlikku lepet lugedes, et Lepe soovib eestimaalase kodakondsust jätkuvalt defineerida vananenud identiteedi kontsepti alusel – ‘eestlus’ on Leppe põhiväärtus.

Leppes väidetakse: “[Arenenud maailma elukvaliteedile järele jõudmise aluseks] saab olla vaid eestikeelse kultuuriruumi avardamine ja kindlustamine, eesti keele areng ja täisväärtuslik toimimine riigikeelena kõigis eluvaldkondades kogu Eesti riigi territooriumil, Eesti maa ja looduse loov väärtustamine ökoloogilise tasakaalustatuse põhimõttest lähtudes ning õiglus heaolu jaotamisel ühiskonnas.” (Ühiskondlik lepe 2003)

Kodakondsuse ja välismaalaste seaduste alased reformid ja ühiskonnas toimuvad protsessid suurendasid Eestis sotsiaalset stratifikatsiooni. Eesti kodakondsus, kõrgharidus ja eesti keele oskus andsid väikesele osale vähemusest märkimisväärselt kõrgema positsiooni ühiskonnas kui mittekodanikele, kelle keeleoskustase madal (Pettai & Hallik 2002, 518). Kihistumist süvendab strateegiline Ühiskondlik lepe, mis defineerib ühiskonna liiget läbi eesti rahvuse ning rahvusele omase kultuuri ja ajalooliste traditsioonide: “Hajaasustusel põhinev maaelu ja selle traditsioonide jätkamine ning linnaelu sotsiaalse sidususe tugevdamine on rahvuse ja rahvuskultuuri säilimise oluline eeldus.” (Ühiskondlik lepe 2003)

Ragne Kõuts toob oma uurimuses sotsiaalsest integratsioonist välja, et osa Eestis

(12)

puudub tugev side oma elukohariigiga. Nende usaldus valitsusinstitutsioonide vastu on väike, nad ei identifitseeri end poliitilistesse parteidesse kuulumise kaudu, on poliitiliselt apaatsed ja peavad ühiskonna arenguid pigem negatiivseteks. Pärast Eesti taasiseseisvuse saavutamist kaotasid paljud venelased oma positsiooni ühiskonnas ja pole suutnud kohaneda uue kontekstiga (Kõuts 2004b: 43).

Arengukava vähemuste olukorra parandamiseks on selge tõend sellest, et Eesti versioon multikultuurilisusest ei rajanenud kollektiivsetele õigustele, vaid pigem iga indiviidi isiklikul valikul oma etnilisuse kohta. Arengukava sätestas, et ühiskond võib ja saab olla multikultuuriline, ent riik jääb eestlusekeskseks. 2000. aasta integratsioonipoliitika oli samm edasi, hüljates individuaalsuse ja suundudes kultuurilise pluralismi suunas (Pettai & Hallik 2002: 522-523).

Ka Kõuts eristab selgelt teist, suurt gruppi venelasi, kes sotsiaalse integratsiooni raames oma seotuse ja ühiskondliku positsiooni suhtes eestlastest märkimisväärselt ei erine. Kõuts tsiteerib sotsioloog Jüri Kruusvalli, kelle kohaselt sotsiaalne, majanduslik, poliitiline ja kultuuriline kapital on jagunenud ebaühtlaselt mitte eestlaste ja mitte-eestlaste vahel, vaid erinevate gruppide vahel eestlaste ja mitte- eestlaste kogukondade siseselt (Kõuts 2004b: 49-50).

Miller (2000) rõhutab, et Eesti venekeelset elanikkonda ei saa siiski määratleda vähemusrahvusena. Kuigi Eesti teatud piirkondades on vene keelt kõnelevad inimesed enamuses, puudub kindel määratletud territoorium, mida nad identifitseeriksid seoses selle piirkonna pikaajalise ajaloolise asutamisega – territoriaalselt ei toimu eraldi kodakondsustaseme loomist kui vahendit rahvusliku autonoomia eraldamiseks. Teisalt ei jaga suurem osa Eestis elavaid venelasi üleüldist riiklikku identiteeti enamusgrupiga. Miller leiab, et tuleks keskenduda Eesti rahvusidentiteedi loomisele, mis oleks vähemusele avatud ja kutsuda seejärel vähemused üles seda omaks võtma (Miller 2000: 63-64).

Nii Smoocha kui Pettai ja Hallik leiavad selgelt, et Eesti ei ole täisdemokraatia vähemuste olukorra tõttu. Smoocha usub, et vähemuste allasurumine on postkommunistlikes riikides väga levinud uut tüüpi etnilise demokraatia fenomen, mis keelab vähemustele nende õigusi kodakondsusele tuginedes – mittekodanikud elavad

(13)

mittedemokraatlikus Eestis, sellal kui kodanikele on tagatud teatud hulk tsiviil- ja poliitilisi õigusi. Hallik ja Pettai toovad välja, et just sellise diskrimineerimise tõttu suutis Eesti areneda ilma suuremate konfliktideta enamuse ja vähemuse vahel.

2.2. Empiiriline käsitlus kodakondsusküsimusest Eesti kontekstis

2.2.1. Kodakondsusega seotud juriidilised muutused taasiseseisvunud Eestis

Rahvusliku taasärkamise perioodil 1980ndate aastate lõpul nõudis Rahvarinne etnilistele eestlastele enesemääramise õigust, seda vastukaaluks 1987-1990. aastate rivaalitsevate natsionalistlike liikumiste tekkele. Samal ajal lubas Rahvarinne ka venekeelsetele vähemustele nende õigusi (Pettai & Hallik 2002: 506-509).

1990-1991. aastal kohaldasid nii Eesti Kongress kui Ülemnõukogu enne sõda kehtinud põhimõtted, andes kodakondsuse vaid neile, kes olid Eesti kodanikud enne Teist maailmasõda. Naturalisatsioonitingimusi vähemustele lähemalt ei täpsustatud (Pettai & Hallik 2002: 511-514). 16. jaanuaril 1990. aastal Eesti NSV Riikliku Migratsiooniameti loomisega pandi alus riigi immigratsioonipoliitika teostamisele, sama aasta 1. juulil jõustus immigratsiooniseadus, mille kohaselt tuleb Eestisse elama asumiseks taotleda elamisluba (Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, Ajalugu 2005).

26. veebruaril 1992 taasrakendati 1938. aasta kodakondsusseadus ja samal suvel hakkas uus Riigi Kodakondsusamet välja andma Eesti kodaniku passe, mis tähistas uut ajajärku taasiseseisvunud Eestis kodanike dokumenteerimisel ja nende üle arvestuse pidamisel. Juriidiline restauratsioon aastatel 1992-1997 sai esimese võidu 1993. aastal vastu võetud välismaalaste seaduse kujul, mille kohaselt endised mittekodanikud muutusid riigituteks isikuteks ning 90,000 pikaajalise elamisloaga venelast otsustasid Vene kodakondsuse kasuks (ibid).

Juunis 1992. aastal toimus immigratsioonipoliitika seisukohalt ka teine oluline sündmus – asutati Eesti Migratsioonifond, mille põhiülesanne on inimeste Eestisse asumise või Eestist lahkumise toetamiseks raha kogumine ning sihtotstarbeline eraldamine taotlejatele. Sellega tekkis võimalus materiaalselt aidata isikutel Eestist

(14)

lahkuda või Eestisse asuda. Aasta hiljem, 1993. aasta suvel jõustus välismaalaste seadus, mille kohaselt peab igal Eestis viibival välismaalasel olema pass ja viisa või elamisluba. Seaduse kohaselt pidi elamisluba taotlema tervelt ligi 350 000 Eestis elavat välismaalast (ibid).

1. aprillil 1995 jõustunud Eesti Vabariigi kodakondsuse seadusega tunnistati seni kehtinud 1938. aasta kodakondsuse seadus kehtetuks. Uus kodakondsuse seadus lähtub modernse demokraatliku õigusriigi nõuetest. Antud seadusega ei muudetud 1938. aasta kodakondsuse seaduse põhimõtteid, kuid täpsustati naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmise tingimusi - kehtestati nõue sooritada eesti keele tundmise eksam ning põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmise eksam (Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, Ajalugu 2005). 1998. aasta seadus kitsendas keeletingimusi kohaliku omavalitsuse või riigiametisse kandideerimiseks, ent OSCE hiljem tühistas antud nõude (Pettai & Hallik 2002, 511-514).

2.2.2. Kodakondsusnõuded Eesti Vabariigis

Eesti kodakondsust saab taotleda iga välismaalane, kes on asunud Eestisse enne 1990.

aasta 1. juulit elama ja viibib Eesti kodakondsuse saamise sooviavalduse esitamise ajal püsivalt Eestis elamisloa alusel või on viibinud Eestis püsivalt alalise elamisloa alusel vähemalt viis aastat enne Eesti kodakondsuse saamise sooviavalduse esitamist (Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, Kodakondsuse taotlemine 2005).

Kui üks nendest tingimustest on täidetud, peab Eesti kodakondsust saada sooviv välismaalane “oskama eesti keelt igapäevaeluks vajalikul tasemel, olema vähemalt 15-aastane, tundma Eesti Vabariigi põhiseadust ja kodakondsuse seadust, omama legaalset püsivat sissetulekut, mis tagab tema ja tema ülalpeetavate äraelamise, olema lojaalne Eesti riigile, andma vande: "Taotledes Eesti kodakondsust, tõotan olla ustav Eesti põhiseaduslikule korrale."” (ibid).

Eesti kodakondsuse taotlemiseks tuleb sooritada Eesti Vabariigi põhiseaduse ning kodakondsuse seaduse tundmise eksam ja eesti keele oskuse eksam. Eksamite sooritamisest on vabastatud täisealine piiratud teovõimega isik; raske või sügava puudega isik, kes oma tervisliku seisundi tõttu pole võimeline eksameid sooritama;

(15)

keskmise puudega isik, kes nägemis-, kuulmis- või kõnepuude tõttu pole võimeline eksameid sooritama. Eesti keeles põhi-, kesk- või kõrghariduse omandanud isikud on eesti keele oskuse eksamist vabastatud (ibid).

Võib öelda, et vähemuste kodakondsusküsimuse formaalses vormis on märgata progressi. Järsult on tõusnud nende isikute arv, kes on saanud Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras. Kui 2003. aastal oli selliseid isikuid Eestis 3700, siis 2004.

aastal on see arv kasvanud rohkem kui 6500 inimeseni. Eesti kodakondsuse taotlemine hoogustus pärast Euroopa Liiduga liitumise positiivset rahvahääletust 2003. aasta septembris ning on jätkunud läbi 2004. aasta. Riikliku integratsiooniprogrammi tegevuskavades aastateks 2004-2007 seati eesmärgiks aastas vähemalt 5000 isikule Eesti kodakondsuse andmine, kuid juba 2004. aastal on ületati see arv üle kahe korra (Riigikantselei, Pressiteated, 2005).

2.2.3. Vähemus- ja kodakondsusküsimuste käsitlus Eesti avalikkuses

Taasiseseisvunud Eesti ühiskonnas valitses 1990ndate aastate alguses veel väga keeruline olukord – eestlased elasid valusalt üle kunagist riigist ilmajäämist, Nõukogude Liiduga liitumist ja taasiseseisvumisjärgset majanduslikku, poliitilist ja sotsiaalset mahajäämust Lääne-Euroopast. Antud asjaolude valguses muutis suure vene vähemuse olemasolu Eestis õhustikku veelgi pingelisemaks ning pikka aega käsitleti rahvusteemasid vaid mitte-eestlaste lahkumise ootuses.

Kõuts (2004a) toob kogumikus “Integratsioonikäsitluse muutumine meediapildis:

integratsiooni meediamonitooring 1999-2003” välja, et rahvusriigi ja demokraatia arenemine vähendas ühiskondlikke pingeid ja 1990ndate aastate keskel hakati tõsisemalt mõtlema vene vähemuse integreerimisele ja mitmekultuurilise ühiskonna stabiliseerimisele. Eksperdid pidasid vajalikuks antud protsessi reguleerida riiklikul tasandil, mistõttu kinnitas valitsus 2000. aastal riikliku programmi “Integratsioon Eesti ühiskonnas 2000-2007”. Programmi tulemusena teadvustas ühiskond vähemuste ja integratsiooniga seonduvaid probleeme ning seadis konkreetseid eesmärke tulevikuolukorra suhtes (Kõuts 2004a: 4).

(16)

Meediamonitooringute tulemustele toetudes väidab Kõuts, et eesti- ja venekeelse meedia arusaamad integratsioonist on alates 1990ndate aastate lõpust märkimisväärselt muutunud. Kui veel viis aastat tagasi pidas eestikeelne meedia integratsiooni all silmas venekeelse elanikkonna forsseeritud riigikeeleõpet ja riigilojaalsuse teket, siis venekeelne meedia eeldas peamiselt vastastikuse sallivuse kasvu. Täna on integratsioonikäsitlus sarnasem – peamiselt mõistetakse integratsiooni all keeleõpet ja ühist kultuuriruumi, mille kõrval on olulised ka naturalisatsiooniprotsess, lojaalsus ja sallivus. Vähem rõhutatakse vajadust venekeelse vähemuse uue identiteedi tekke ja sotsiaal-majandusliku lõhe kadumise järgi (ibid: 8- 9).

Kõuts leiab, et integratsioonikäsitluse positiivsemaks muutumine on põhjustatud teemaga harjumisest, aga ka kohaliku ja indiviidilähedase tasandi lisamine laste keeleõppe, kultuuridevaheliste ürituste ja muu informaalse tegevuse kaudu. Kõuts ennustab positiivsuse kasvu veelgi tingimusel, et integratsiooni subjektidena kajastataks rohkem kodanikuühendusi ja tavainimesi kui riiki ja poliitikuid.

Integratsiooni mõiste seostub üha enam välispoliitiliste sihtidega, sealhulgas Euroopa Liiduga ning vähem erinevate rahvuste tolerantsuse ja kohanemisega (ibid: 15-16).

Piia Tammpuu (2004) toob välja, et 2003. aastaks oli mitte-eestlaste lojaalsusküsimus meedias vahetunud kahe uue probleempüstituse ja seisukoha vastu. Esiteks, kodanikkonna laienemine on Eesti riigi huvides. Teiseks, mitte-eestlased on huvitatud Eesti kodakondsusest ja valmis tegema omapoolseid pingutusi selle taotlemiseks.

Viimane seisukoht on sealjuures leidnud meedias aina kasvavat ja positiivsemat kajastust. Tammpuu toob välja, et Eesti kodakondsus omandas laiema populaarsuse vähemuste hulgas Euroopa Liiduga liitumise kontekstis, kuna viimane lisab olulise dimensiooni vähemuste esindajate juriidilistele ja poliitilistele õigustele (Tammpuu 2004: 27-29).

Kõutsi (2004a) meediamonitooringu tulemuste kohaselt varjutavad meediakajastuse lootustäratavaid arenguid “tegelikkuses” säilinud argumentatsiooniviisid. Nii ei ole kasutatavad sümbolid ja väited kuigivõrd muutunud ning on jäänud sama kaitsvaks ja eesti keele ja kultuuri keskseks kui varemgi. Vähemuste esindajatele ei pakuta poliitiliste otsuste tegemisel osalemisvõimalust ning nad on endiselt objektiks, mille

(17)

kohta ja üle otsuseid tehakse. Kõuts rõhutab, et nii avaliku arvamuse küsitlustes kui meediadiskursustes on mitte-eestlaste ühiskonnas suurema osalemise idee endiselt ebasoosingus (Kõuts 2004a: 4-16).

Vähemuste ja kodakondsusega seonduvaid küsimusi on avalikkuses arutatud suhteliselt palju, sealjuures on märgatav meedias kajastatavate arvamuste muutumine positiivsemaks ning erinevate etniliste gruppide arusaamade ja sotsiaalsete soovide lähenemist üksteisele integratsiooni- ja kodakondsusküsimustes.

(18)

3. Uurimisprogramm

3.1. Uurimisülesanded

Käesoleva bakalaureusetöö uurimisobjekt on Eesti vähemuste kodakondsusküsimuse representatsioon päevalehtedes Postimees ja Eesti Päevaleht. Analüüs toetub ajavahemikus 1. jaanuar 2004 – 31. detsember 2004 päevalehtedes Postimees ja Eesti Päevaleht ilmunud kirjutistele. Antud uurimisteema on põnev nii pingelise lähiajaloo ja Eesti demograafilise situatsiooni seisukohast kui ka Eesti astumisega Euroopa Liidu liikmeks.

Analüüsides loo ilmumisaega, žanrit, loos esinevat üldist hinnangut, loo keskmes olevaid tegelasi ning lugu vestvaid tegelasi, püüdsin vastused leida uurimisküsimustele, kuidas meedia Postimehe ja Eesti Päevalehe näidetel kujutab Eesti vähemuste kodakondsusküsimust; kes osalevad debatis, milline on erinevate osapoolte osaluse tasakaal debatis; kes on debati keskmes, kellest debatis räägitakse.

Arvestades teoreetilist tausta ning uurimisobjekti sisu, otsustasin uurimise läbi viia meedia kontentanalüüsi ja kvalitatiivse tekstianalüüsi meetoditele tuginedes. Selleks keskendun järgmistele uurimisküsimustele:

1. Mis vormis on artiklid? Milline on nende žanr ja miks?

2. Kes osalevad debatis? Milline on erinevate osapoolte osaluse tasakaal debatis?

3. Kes on debati keskmes, kellest debatis räägitakse?

4. Milline on debati toon?

5. Milline on suhtumine vähemuste esindajatesse? Milline on suhtumine vähemuste esindajate soovi kodanikuks saada?

6. Mis on olnud loo kirjutamise ajendiks?

Uurimisküsimustest tulenevad järgmised tööhüpoteesid:

1. Artiklid on enamasti uudislood, teistest žanritest enam esineb ka arvamuslugusid.

(19)

2. Debatis esindavad vähemusi ja/või mittekodanikke konkreetsed indiviidid ja vähemuste ja/või mittekodanike ajaloolise kodumaa ametlikud esindajad. Etnilist enamust esindavad Eesti valitsusinstitutsioonid. Osapoolte osakaal on debatis suhteliselt võrdne.

3. Debati keskmes on konkreetsed vähemusi ja/või mittekodanikke esindavad indiviidid, mittegrupeerunud üldine vähemus ja/või mittekodanikud ning vähemuste ja/või mittekodanike ajalooline kodumaa. Etnilise enamuse esindajatest on debati keskmes pigem valitsusinstitutsioonid, kelle juriidilisesse ja poliitilisesse pädevusse kodakondsusküsimus kuulub.

4. Üldine hinnang ja suhtumine vähemuste esindajatesse ja nende soovi ametlikuks kodanikuks saada on negatiivne või pigem negatiivne.

5. Loo kirjutamise ajendiks on olnud mõni konkreetne vähemuste ja/või kodakondsusega seotud sündmus.

3.2. Meetodite kirjeldus

Konkreetne uurimisprotsess koosneb meedia kontentanalüüsi läbiviimisest ja selekteeritud tekstiühikute kvalitatiivsest tekstianalüüsist.

3.2.1. Kvantitatiivse kontentanalüüsi meetodid

Kontentanalüüsi sooritasin tekstiühikute põhjal, mis vastavad alapeatükis 3.3 toodud kriteeriumitele. Antud kontentanalüüsis on analüüsiühikud artiklid. Kokku vastasid kriteeriumitele 2004. aasta lõikes Postimehes 44 analüüsiühikut ja Eesti Päevalehes 25 analüüsiühikut.

Kontentanalüüsi sooritamisel hindasin analüüsiühikuid üheteistkümnes kategoorias.

Kategooriad ühistunnuste alusel on: tekstiühiku tunnused (järjekorranumber, ajalehe nimi, ajalehe ilmumise aeg, loo pealkiri, loo tüüp, üldine toon), tekstiühiku tegelane (vähemuste ja/või mittekodanike esindaja, etnilise enamuse esindaja), argumendi autor (ajakirjanik, vähemuste ja/või mittekodanike esindaja, etnilise enamuse esindaja). Siinkohal on oluline eristada tekstiühiku tegelase ja argumendi autori vahel – tekstiühiku tegelaseks olen märkinud tekstiühiku objekti, kellest artikkel räägib,

(20)

argumendi autor on antud argumendi esitaja. Argumendi autor võib, aga ei pruugi olla tekstiühiku tegelane. Kõik kategooriad jagunevad omakorda alakategooriatesse.

Kodeerimisjuhend on toodud bakalaureusetöö lõpus lisas number 1.

Kvantitatiivse kontentanalüüsi puhul on antud teema raames suurimaks eeskujuks Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutuse poolt tellitud ning Balti Ajakirjandusuurijate Assotsiatsiooni 2002. aastal läbi viidud põhjalikud meediauuringud teemadel

„Integratsiooniprotsesside kajastumine Eesti meedias“. Kõuts kasutas kvantitatiivset kontentanalüüsi üldistest ajakirjanduses käsitletud teemadest, eriti aga vähemuste ja integratsiooni teemadel ülevaate saamiseks (Kõuts, 2002).

Kontentanalüüsi täidetud näidiskodeerimisankeet on lisas 2, täidetud ankeedile vastava artikli tekst on lisas 3.

3.2.2. Kvalitatiivse tekstianalüüsi meetodid

Käesoleva bakalaureusetöö kvalitatiivse tekstianalüüsi osas uurin tekstiühikute sisu.

Selleks olen välja valinud kümme erinevat tekstiühikut, mis on analüüsitud ka kvantitatiivse kontentanalüüsi osas ning paistavad silma erilise sisulise intensiivsuse tõttu. Väljavalitud tekstiühikud on oma alakategooriate suhtes võimalikult erinevad.

Kvalitatiivses tekstianalüüsis olen kasutanud järgmisi tekstide selektsiooni võtteid.

Uuritava materjali olen välja valitud vastavalt järgmistele tunnustele: analüüsitavate tekstiühikute arv on proportsioonis antud žanri tekstiühikute üldarvuga; analüüsitavad tekstiühikud jagunevad võrdselt autorluse alusel kahe uuritava kanali suhtes. Žanri ja kanalite suhtes saavutatud esinduslikkus võimaldab leida võimelikke muutusi tekstitasandil.

Postimehes ja Eesti Päevalehes vaadeldud perioodil ilmunud tekstiühikute arv on 69, nendest kvalitatiivse tekstianalüüsi jaoks on kasutatud 10. Nagu punktist 4.2.1.

järeldub, ilmus Postimehes ja Eesti Päevalehes 36 uudislugu, 17 arvamuslugu, 7 intervjuud, 4 olemuslugu, 2 lugejakirja, 2 juhtkirja, 1 küsitlus. Seega, žanri suhtes proportsionaalsuse saavutamiseks peab tekstianalüüsiks kasutama 5 uudislugu, 3

(21)

arvamuslugu, 1 intervjuu, 1 olemusloo. Lugejakirjade, juhtkirjade ja küsitluste osakaal tekstiühikute hulgas on liiga väike, et võimaldada neid antud valimistruktuuri juures analüüsida. Antud kümnest viis on ilmunud Postimehes, viis Eesti Päevalehes.

Kvalitatiivse tekstianalüüsi valimisse kuuluvad järgmised tekstiühikud:

1. “Aafriklane jäi Eesti viisast ilma”. Laev, Sigrid. Uudislugu. Eesti Päevaleht, 27.01.2004.

2. “Europommid käsis-jalus”. Bahovski, Erkki. Arvamuslugu. Postimees, 10.02.3004.

3. “Kooliõpilased saavad kodakondsuse lihtsamalt”. Aasmäe, Anneli. Uudislugu.

Postimees, 2.03.2004.

4. “Lätlane soovitab keele mainele rohkem rõhku panna”. Ilisson, Airi. Intervjuu.

Eesti Päevaleht, 30.04.2004.

5. “Helistame teile, Ivanov”. Valner, Valme. Olemuslugu. Postimees, 24.04.2004 6. “Noortele lihtsam tee kodakondsuse saamiseks”. Ojakivi, Mirko. Uudislugu.

Eesti Päevaleht, 2.06.2004.

7. “Migratsiooniametis pikad sabad”. Alas, Askur. Uudislugu, Eesti Päevaleht.

12.07.2004.

8. “Veiko Märka: Mitte Eesti, vaid “Eesti” koondis”. Arvamuslugu. Eesti Päevaleht, 9.09.2004.

9. “Dopingupatune Koroljov tõi Eestile kuhjaga halba kuulsust”. Kees, Tõnu.

Uudislugu. Postimees, 28.09.2004.

10. “Doktor Hell ja resident Evil”. Roonemaa, Henrik. Arvamuslugu. Postimees, 22.12.2004.

Kvalitatiivse analüüsi abil püüan teha üldistusi tekstiühikute sisu kohta, kusjuures arvestatud on nii argumentatsiooni, hinnanguid kui seisukohti erinevate kodakondsuse ja vähemustega seonduvate küsimuste osas. Lisaks ka kvantitatiivses analüüsis uuritud uurimisküsimustele, mis vormis on artiklid, milline on nende žanr ja miks; kes osalevad debatis, milline on erinevate osapoolte osaluse tasakaal debatis; kes on debati keskmes, kellest debatis räägitakse, milline on debati toon, saan lähemalt uurida, milline on suhtumine vähemuste esindajatesse, milline on suhtumine

(22)

vähemuste esindajate soovi kodanikuks saada, olulise küsimusena aga ka, mis on olnud loo kirjutamise ajendiks.

3.3. Üldkogum ja valim

Uurimise läbiviimiseks uurisin kaht suuremat Eesti kvaliteetpäevalehte Postimees ja Eesti Päevaleht, mis sarnanevad teineteisele sisult, ilmumissageduselt ja levikult.

Sarnane ajakirjanduslik stiil ja sarnased sihtgrupid võimaldavad peateemat paremini analüüsida ning efektiivsemalt üldistada, kuna ei teki otsest vajadust väljaannete sisu omavahel võrrelda.

Analüüsitavad artiklid leidsin Postimees Online Internetileheküljelt http://www.postimees.ee ja Eesti Päevaleht Online Internetileheküljelt http://www.epl.ee, kui viisin läbi artikliteotsingut märksõnaga “kodakondsus”.

Otsingu teostasin ainult märksõna nimetavat käänet kasutades, kuna sõna

“kodakondsus” grammatilise eripära tõttu selle tüvi käänetes ei muutu ning otsingumootorid lisavad tehniliste eripärade tõttu otsingutulemuste hulka ka kõik sõnad, milles sisaldub märksõna tüvi.

Otsingu piiritlesin ajaliselt kuupäevadega 1. jaanuar 2004. aastal kuni 31. detsember 2004. aastal. Arvesse läksid kõik sel perioodil ilmunud teemakohased artiklid erinevatest žanritest, sealhulgas uudised, arvamuslood, lugejakirjad, olemuslood ja küsitlused. Kaasatud ei ole Postimees Online, Eesti Päevaleht Online ega uudisteagentuuri BNS autorsusega kirjutised – tekstiühikute valimi koostasin rangelt Postimehe ja Eesti Päevalehe paberversioonis ilmunud artiklitest.

Tehnilistest vigadest johtuvalt andsid mõlema väljaande võrguküljed esialgseks tulemuseks ka arvukalt artikleid, mis teemale ei vastanud. Analüüsis uurisin ainult neid artikleid, mis märksõna “kodakondsus” ka tegelikkuses sisaldasid. Postimees Online leidis antud märksõnale 178 vastet, millest antud bakalaureusetöö jaoks uurimiskõlblikuks osutusid 44 artiklit. Eesti Päevaleht Online leidis antud märksõnale 93 vastet, millest antud bakalaureusetöö jaoks uurimiskõlbulikuks osutusid 25 artiklit.

(23)

Märkimisväärselt suur vahe otsingusüsteemi pakutavate tulemuste ja reaalselt kasutatavate artiklite vahel tuleneb lisaks muudele tehnilistest vigadele ilmselt ka sellest, et otsingusüsteemid tõid ära kõik vasted, milles oli termin “Kodakondsus- ja Migratsiooniamet”. Antud riigiametiga seostus aga rohkelt artikleid, mis vähemusi, mittekodanikke ega nende kodakondsusküsimust ei puudutanud, mistõttu neid artikleid ma siinkohal ei analüüsinud.

Kvalitatiivse analüüsi puhul kasutasin selektiivset valimit. Uuritav materjal on välja valitud vastavalt järgmistele tunnustele: analüüsitavate tekstiühikute arv on proportsioonis antud žanri tekstiühikute üldarvuga; analüüsitavad tekstiühikud jagunevad võrdselt autorluse alusel kahe uuritava kanali suhtes. Valiku esimese etapi järel moodustan valimi juhuslikkuse alusel. Kokku kuulub valimisse kümme tekstiühikut.

(24)

4. Peamised uurimistulemused

4.1. Kvantitatiivse analüüsi tulemused

Uurisin antud perioodi raames 44 tekstiühikut päevalehest Postimees ja 25 tekstiühikut päevalehest Eesti Päevaleht. Järgnevalt on esitatud kvantitatiivse analüüsi tulemused.

4.1.1. Analüüs tekstiühikute žanrite põhjal

Tekstiühikute formaadilt olid tulemused ootuspärased. Postimehes avaldatud 44st ühikust moodustasid tervelt poole (22) uudislood, mis on selgitatav teema päevakohasusega ja selle pideva luubi all hoidmisega. 12 korda oli avaldatud arvamuslugu, mis näitab ilmekalt antud teema tähtsust ühiskonnas. Vähem ilmus lugusid teistes žanrites – antud perioodil ilmus 6 intervjuud, 3 olemuslugu ning vaid 1 juhtkiri. Postimees Online otsingusüsteem ei suutnud tuvastada ühtegi antud teemaga seotud lugejakirja. Ilmunud lugude tüüpe illustreerib graafik 1.

Graafik 1. Lugude jaotus tüübi järgi Postimehes

0 1 3

6

0

22

12

uudis arvamus intervjuu olemuslugu juhtkiri lugejakiri küsitlus

Eesti Päevalehes avaldatud 25st ühikust moodustasid uudislood samuti ootuspäraselt suure osa – tervelt 14 uudist. Olulisel kohal olid ka arvamuslood (5), mis moodustasid ühe viiendiku kõigist sel teemal avaldatud lugudest. Väiksem määral, ent siiski olid

(25)

esindatud kõik teised formaadid ehk lugejakirjad (2), intervjuud (1), olemuslood (1), küsitlused (1), juhtkirjad (1). Ilmunud lugude tüüpe illustreerib graafik 2.

Graafik 2. Lugude jaotus tüübi järgi Eesti Päevalehes

1

1

1

1 2

14

5

uudis arvamus intervjuu olemuslugu juhtkiri lugejakiri küsitlus

Kokku ilmus Postimehes ja Eesti Päevalehes vaadeldud perioodil 69 tekstiühikut.

Kõige enam ilmus uudislugusid (36), järgnevad arvamuslood (17). Olemuslugusid ilmus kokku 4, intervjuusid 7, lugejakirju 2, juhtkirju 2, küsitlusi 1. Tekstiühikute sagedust žanrite alusel illustreerib graafik 3.

Graafik 3. Lugude jaotus tüübi järgi Postimehes ja Eesti Päevalehes

uudis arvamus intervjuu olemuslugu juhtkiri lugejakiri sitlus

Eesti Päevaleht Postimees

Kokku 36

17

7 4

2 2

1 22

12

6 3

1 0 0

14

5

1 1 1 2

0 1 5 10 15 20 25 30 35 40

(26)

4.1.2. Analüüs hinnangu põhjal

Loos esineva üldise hinnangu alusel olid tulemused kohati üllatavad. Vähemuste kodakondsusküsimuse väga kehva positsiooni tõttu etnilise enamuse domineeritavas ühiskonnas võis küll lugudes esineva negatiivse või pigem negatiivse üldise hinnangu suhteliselt kõrget astet (21 korral 44st) Postimehes prognoosida. Vähem esines positiivsete ja negatiivsete suhtumiste tasakaalustatust artiklites (kaheksal korral), mis uudislugude suurt osakaalu arvestades on suhteliselt üllatav. Isegi summeerides tasakaalustatud hinnangu ning neutraalse hinnangu, on tulemus märgatavalt väiksem, kui negatiivse hinnanguga lugusid. Samas võib antud tendents olla selgitatav tõsiasjaga, et probleem on tõsine ning Eesti meedial on selle suhtes väljakujunenud suhtumine. Positiivseid lugusid esines antud juhul seitse.

Graafik 4. Lugude jaotus hinnangu järgi Postimehes

8

21

8 7

neutraalne positiivne negatiivne tasakaalustatud

Sarnaselt Postimehele on ka Eesti Päevalehe üldine toon ja suhtumine kodakondsusküsimusalastes artiklites negatiivne – tervelt 14 artiklit 25st kandsid selgelt negatiivset või pigem negatiivset tooni. Kvaliteetpäevalehele omast neutraalsust väljendasid Eesti Päevalehe kirjutised 9 kirjutise puhul, kusjuures hinnang ja üldine toon olid neutraalsed või hinnang puudus sootuks 8 korral, positiivne ja negatiivne olid tasakaalus vaid 1 korral. Üllatavalt paistab Eesti Päevaleht Postimehe kõrval silma vähese positiivsusega antud temaatikas nii

(27)

kodakondsusküsimuse kui Eesti vähemuste puhul – vaid kahel juhtumil oli tekstiühiku toon ja suhtumine selgelt positiivne või pigem positiivne.

Graafik 5. Lugude jaotus hinnangu järgi Eesti Päevalehes

1

14

8

2

neutraalne positiivne negatiivne tasakaalustatud

Ka üldpilt on kahe päevalehe peale kokku pigem negatiivne. Pea pooled kõigist tekstiühikutest omavad pigem negatiivset või selgelt negatiivset hoiakut ja tooni, tasakaalustatud ja neutraalne moodustavad arvestatava osa ülejäänust. Positiivset suhtumist on aga üllatavalt vähe – etnilise enamuse häälekandjad kajastavad kodakondsusküsimust pigem negatiivses toonis või uudislikult neutraalselt või eelistavadki kirjutada just negatiivsetest juhtumitest. Siinkohal on potentsiaalne uurimisteema edaspidiseks teemaarenduseks.

Graafik 6. Lugude jaotus hinnangu järgi Postimehes ja Eesti Päevalehes

neutraalne

positiivne negatiivne

tasakaalustatud

Eesti Päevaleht Postimees

Kokku 16

9

35

9 8

7

21

8 8

2

14

0 1 5 10 15 20 25 30 35

(28)

4.1.3. Analüüs tekstiühiku tegelaste alusel

Oluline on uurida, kes on artiklites kujutatud sündmuste keskel ehk kellest antud kirjutistes räägitakse. Teemat arvestades pole üllatav, et suurem osa kirjutisi Postimehes keskendub vähemuste esindajatele – vastavalt kodeerimise liigitusele mainiti vähemusi viies kategoorias tervelt 53 korda, samas kui etnilise enamuse ehk eestlaste esindajaid mainiti rohkem kui poole vähem ehk 26 korral. Samas Eesti Päevalehes oli üldmulje tasakaalustatum – vähemusi mainiti viies kategoorias 30 korda, etnilise enamuse esindajaid lausa rohkem ehk 32 korda. Seega on vahe Postimehe ja Eesti Päevalehe fookustegelaste vahel märgatav.

Kõige enam keskenduti Postimehe artiklites mittegrupeerunud üldise vähemuse ja/või mittekodanike kujutamisele, ilmnes see 18 korral. Samuti palju räägiti teatud konkreetsest vähemuse ja/või mittekodanike esindajast, tervelt 15 korral. Ilmselt oli Postimehele oluline kujutada vähemusi läbi üldise prisma kui ka olukorra illustreerimiseks ja konkretiseerimiseks tuua ka näiteid indiviidide põhjal. 11 korda mainiti vähemuste ja/või mittekodanike ajaloolist kodumaad, 8 korda konkreetset vähemust ja/või mittekodanikke esindavat gruppi. Üllatavalt ei mainitud mitte üheski artiklis vähemusi ja/või mittekodanikke esindavat vähemuste erakonda. Lugude objektide arvulist vahekorda illustreerib tabel 1.

Tabel 1. Vähemuste ja enamuse esindatus tekstiühikutes Postimehes

objekt vähemus/mittekodanikud etniline enamus kokku

konkreetne indiviid 15 1 16

konkreetne grupp 8 0 8

mittegrupeerunud üldine 18 13 31

erakond 0 0 0

valitsusinstitutsioon 11 (emamaa) 12 23

kokku 53 26 79

Rohkem kui poole vähem ehk 26 korral mainiti kirjutistes etnilise enamuse ehk eestlaste esindajaid. Sealjuures võis eristada peamiselt kaht laadi objekte – mittegrupeerunud etnilist üldist enamust (13 korral) ning valitsusinstitutsioone (12

(29)

korral). Vaid ühel korral mainiti konkreetset etnilist enamust esindavat indiviidi, kordagi ei mainitud konkreetset gruppi ega ka etnilist enamust esindavat erakonda.

Ka Eesti Päevaleht keskendub eelkõige mittegrupeerunud üldise vähemuse (11) ja konkreetsete indiviidide (10) kujutamisele. Pea poole väiksemal määral kujutatakse vähemusi esindavaid valitsusinstitutsioone (4) ja konkreetseid vähemusgruppe (5).

Etnilise enamuse puhul räägib Eesti Päevaleht märkimisväärselt palju osapoolest, mis Eesti vähemuste küsimuses kõige pädevam ja olulisem – Eesti valitsusinstitutsioonid (18). Esindatud on etnilise enamuse poolt nii üksikisikud (5), grupid (3) kui üldine mittegrupeerunud enamus (6), üllatavalt ei ole ühelgi juhul esindatud mõni erakond.

Tabel 2. Vähemuste ja enamuse esindatus tekstiühikutes Eesti Päevalehes

objekt vähemus/mittekodanikud etniline enamus kokku

konkreetne indiviid 10 5 15

konkreetne grupp 5 3 8

mittegrupeerunud üldine 11 6 17

erakond 0 0 0

valitsusinstitutsioon 4 (emamaa) 18 22

kokku 30 32 62

Üldkokkuvõttes on vähemus ja enamus tekstiühikutes suhteliselt võrdselt esindatud, kuigi vähemuste esindatus on siiski pisut suurem. Vähemuste ja mittekodanike lähtenurgast on tegelasteks eelkõige mittegrupeerunud üldsus ning konkreetsed indiviidid. Umbes poole vähem kujutatakse tegelastena konkreetseid vähemuste ja/või mittekodanike gruppe ning vähemuste emamaa valitsusinstitutsioone. Üldse ei esine tegelastena vähemuste ja/või mittekodanike huvisid esindavad erakonnad, mis nende erakondade ühiskondlikku positsioonitust arvestades ei olegi imestavapanev.

Etnilise enamuse puhul on tegelaseks enamasti Eesti erinevad valitsusinstitutsioonid, kes vähemuste ja kodakondsusteemaga kokku puutuvad, antud teemas võimu ja pädevust omavad. Seetõttu on täiesti mõistetav valitsusinstitutsioonide niivõrd laialdane kujutamine tegelastena. Üllatavalt on tegelaseks palju ka etnilise enamuse mittegrupeerunud üldsus, üldistamine antud teemal on ju suhteliselt keeruline.

(30)

Märkimisväärselt vähem on tegelasteks konkreetsed enamust esindavad indiviidid või grupid, erakonnad ei esine tegelastena üldse.

Tabel 3. Vähemuste ja enamuse esindatus tekstiühikutes Postimehes ja Eesti Päevalehes

Objekt vähemus/mittekodanikud etniline enamus kokku

konkreetne indiviid 25 6 31

konkreetne grupp 13 3 16

mittegrupeerunud üldine 29 19 48

Erakond 0 0 0

valitsusinstitutsioon 15 (emamaa) 30 45

Kokku 82 58 140

4.1.4. Analüüs tekstiühiku argumendi autori alusel

Argumendi autorsuse suhtes domineerisid Postimehes kõige enam etnilise enamuse ehk eestlaste erinevad esindajad. Üldiselt võttes olid etnilise enamuse esindajad argumendi autoriks 29-l korral, vähemuste ja/või mittekodanike esindajad 14-l korral ning ajakirjanik ise vaid üheksal korral. Etnilise koosluse kõrvale jättes näeme, et kõigist teistest gruppidest pea poole võrra rohkem sõna said argumentide esitajana valitsusinstitutsioonid, seda peamiselt enamuse valitsusinstitutsioonide hulgast. Tabel 3 illustreerib enamuse ja vähemuste vahekorda argumendi esitajatena.

Tabel 4. Vähemused ja enamus argumendi esitajana Postimehes

argumendi autor vähemus/mittekodanikud enamus kokku

Indiviid 5 5 10

Grupp 3 3 6

Üldsus 0 0 0

Erakond 0 4 4

valitsusinstitutsioon 6 (emamaa) 17 23

Ajakirjanik - 9 9

Kokku 14 38 52

(31)

Nagu tabelist 4 ilmneb, domineerisid lisaks valitsusinstitutsioonidele argumendi esitajatena pigem konkreetsed indiviidid ja grupid, mitte üldsuse esindajad. Samas on see mõistetav, kuna avalikkuse müütide põhjal ei ole sobiv teha ajakirjandust.

Argumente esitasid erakonnad neljal korral, sealjuures oli kõigil juhtudel tegemist etnilist enamust esindavate erakondadega ning vägagi üllatavalt ei esitanud argumente probleemi keskmes olevate vähemusi ja/või mittekodanikke esindavad erakonnad ei Eestis ega nende ajaloolisel kodumaal.

Eesti Päevalehes on argumentide esitajad tunduvalt rohkem polariseerunud. Lisaks ajakirjanikule esineb argumenteerijana veel vaid kaht liiki enamuse ja vähemuse ja/või mittekodanike esindajaid: konkreetsed indiviidid (kokku 11) ning valitsusinstitutsioonid (kokku 13). Sealjuures on indiviididest argumenteerijad üllatavalt mitte vähemuste ja/või mittekodanike seast (2), vaid just etnilise enamuse esindajad (9). Eesti valitsusinstitutsioonide märkimisväärselt suurem roll vähemuste emamaa rollist argumenteerimises on loomulikult mõistetav.

Tabel 5. Vähemused ja enamus argumendi esitajana Eesti Päevalehes

argumendi autor vähemus/mittekodanikud enamus kokku

Indiviid 2 9 11

Grupp 0 0 0

Üldsus 0 0 0

Erakond 0 0 0

valitsusinstitutsioon 2 (emamaa) 11 13

Ajakirjanik - 6 6

Kokku 4 26 30

Üldine pilt argumendi esitajate suhtes Postimehe ja Eesti Päevalehe kokkuvõttes langebki enamuste esindajate kasuks. Sealjuures on olulised vaekausi kallutajad Eesti valitsusinstitutsioonid ning ajakirjanik ise. Ka vähemuste poolt räägivad kõige enam vähemuste emamaa valitsusinstitutsioonid. Üldiselt ongi mõlemal poolel peamised argumenteerijad konkreetsed indiviidid ning erinevad valitsusinstitutsioonid.

Kokkuvõtvalt esitab pildi tabel 6 järgmisel lehel.

(32)

Tabel 6. Vähemused ja enamus argumendi esitajana Postimehes ja Eesti Päevalehes

argumendi autor vähemus/mittekodanikud enamus kokku

Indiviid 7 14 21

Grupp 3 3 6

Üldsus 0 0 0

Erakond 0 4 4

valitsusinstitutsioon 8 (emamaa) 28 36

Ajakirjanik - 15 15

Kokku 18 55 73

4.2. Kvalitatiivse analüüsi tulemused

Tekstidest ilmneb, et argumendid ja hinnangud vähemuste kodakondsusküsimusele on suhteliselt ettearvatavad. Levinud on kohatine negativism vähemuste kodakondsuse taotlemise soovi suhtes – artiklites kujutatud etnilise enamuse esindajad ei suhtu tolerantselt ei vähemuste esindajatesse ega nende soovi ametlikuks kodanikuks saada, artiklites kujutatud vähemuste esindajate seas esineb kohati umbusku kodakondsuse vajalikkuse ja saamise võimaluste suhtes. Samas näitavad Eesti asjakohased valitsusinstitutsioonid reeglina üles initsiatiivi ja tolerantsust vähemuste integreerimiseks ja kodakondsuse tagamiseks.

Järgnevalt on välja toodud kvalitatiivsest tekstianalüüsist ilmnenud põhilised argumendid.

4.2.1. Etnilise enamuse põhiargumentatsioon ja hinnangud

Eelkõige just arvamuslugudest tuli tugevalt välja artiklites kujutatud etnilise enamuse esindajate arvamus, et vähemused ja mittekodanikud on loomult halvad ja ebaausad, kuna jäävad vahele pettuste ja kuritegevusega ning loovad oma tegevusega Eestile halva maine. Iga isiku puhul kaalutakse avalikult üle tema õigus kodakondsusele.

(33)

“Paraolümpiamängudel mannetult esinenud jõutõstja Aleksandr Koroljov suutis ometi nii endale kui kogu Maarjamaale kuhjaga kurja kuulsust tuua – «eestlase»

vahelejäämise dopinguga märkis eile ära enamik välislehti. ... Eesti kodakondsuse andis valitsus Koroljovile eritingimustel tänavu juunikuus.” (Kees 2004).

Artiklite kohaselt annab vähemuste esindajate laiskusest tunnistust fakt, et nad ei soovi ega suuda ära õppida riigikeelt. Tekstiühikutes kujutatud etnilise enamuse esindajad järeldavad sellest, et vähemused ei austa kultuuri ja riiki, kus elavad, ning sellega seatakse taaskord kahtluse alla vähemuste õigus kodakondsusele, isegi juhul, kui see mõnel konkreetsel vähemuse esindajal juba olemas on. Oma argumendi tõestamiseks kasutatakse negatiivseid kommentaare.

“Dimitri Klenski ei tohi Tallinna volikogu kõnepuldis vene keeles kõnet pidada ja Narva linnavolikogu peab eesti keeles töötama, aga Aleksei Budõlin võib kuskilt medaliga tagasi tulles intervjuusid anda vene keeles ja ometi tunneme me uhkust, kui mehel sinimustvalge ümber õlgade on.” (Roonemaa 2004)

Nii eelmine kui järgmine tsitaat tõendavad, et negatiivne suhtumine vähemustesse on etnilise enamuse esindajate puhul märgatavalt segunenud eneseirooniaga. Artiklites kujutatud eestlased ilmutavad oma sõnavõttudes sarkasmi Eesti riigi kodakondsus- ja vähemuspoliitika suhtes, samuti eestlaste suhtes mikrotasandil. Eriti ilmneb antud nähtus tippspordis, kus toetatakse ja elatakse kaasa Eesti riiki esindavatele vähemuste esindajatele, kes tihti eesti keeltki ei valda.

“Eesti esinemine Ateena olümpiamängudel näitas meie riigi-idee silmakirjalikkust ja jõuetust. Suur osa Eestit esindanud sportlastest ei osanud üldse eesti keelt. ... Sport on üks väheseid – kui mitte ainus – mittekriminaalne valdkond, milles eesti keele mitteoskaja võib Eestis edu saavutada. Isegi kodakondsus tuleb automaatselt kätte – muidu ju Eestit esindada ei saa. ... Põhimõtteliselt on see ülimalt teretulnud protsess, sest iga hing, mis narkomaaniast, kuritegevusest, prostitutsioonist või prügikastlusest päästetud, tuleb ühiskonnale kasuks.” (Mäkra 2004).

Artiklite sisust ilmneb, et kujutatud etnilise enamuse esindajaid kannustab hirm oma ühiskondliku liidripositsiooni kaotamise ees vähemustele. Hirm tuleneb reaalsest

(34)

taandumise ees, mis põhjustaks eestlastele identiteedi kaotuse ja vähemuste esindajate positsiooni tõusu ja mõju suurenemise. Kohati on tunda püüet säilitada oma identiteet iga hinna eest, tõstes end sotsiaalsel tasandil vähemustest kõrgemale.

“Klenski asemel võiks puldis olla ka keegi teine, aga Budõlini asemel medalit meile keegi teine niisama lihtsalt ei tooks. Ühel hetkel muutub meie nõudlus heade arstide ja muude spetsialistide järele niivõrd suureks, et me lihtsalt oleme sunnitud tegema neile suuri järeleandmisi, peaasi, et nad siia tuleks. Welcome to Estonia, doktor Hell ja resident Evil.”, “Kui mitte millegi muuga, siis eesti keelega suudame siin 44 000 ruutkilomeetri peal näidata, kes selle maalapi valitseja on.” (Roonemaa 2004).

Tekstiühikute kohaselt teevad etnilise enamuse esindajad vähemuste kohta üldistusi ning kujutavad neid isiksuselt halbade, laiskade ja kriminaalsete isikutena, kel puudub austus Eesti riigi, keele ja kultuuri vastu. Etniline enamus ilmutab vähemuste vastu sallimatust ka siis, kui vähemused esindavad Eestit riiklikul tasandil, näiteks tippspordis. Tõenäoliselt on selline suhtumine tingitud hirmust kaotada oma sotsiaalne ja ühiskondlik positsioon, samuti hirmust kultuuride segunemise ja oma identiteedi kaotamise ees.

Sisuanalüüsist ilmneb, et Eesti valitsusinstitutsioonid ilmutavad kodakondsusküsimuste ja vähemuste suhtes suhteliselt suurt liberaalsust ja sallivust.

Erinevad asjakohased institutsioonid väljendavad positiivsust oma tegudes, näiteks haridus- ja teadusminister töötas välja seaduseelnõud, mille abil lihtsustada noortel kodakondsuse saamist,

“... seaduseelnõu, mille vastuvõtmise korral saaks lihtsamalt Eesti kodanikuks need muulased, kes lõpetavad põhikooli. seadusemuudatus kindlasti noorte kodakondsuseta inimeste huvi kodakondsuse saamise vastu.” (Ojakivi 2004).

Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus ilmutas initsiatiivi märkimisväärselt kergendada kodakondsuseksamiteks valmistumise protsessi ja eksami sooritamist.

“Riikliku eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse üldosakonna juhataja Andres Ääremaa sõnul piisab kümnest Eesti kodakondsusest huvitatud õpilasest, et keskuse töötajad

(35)

sõidaksid nende juurde kooli nii konsultatsioonide kui eksamite jaoks, kindlustades õpilased ka kõigi eksamiks vajalike materjalidega.” (Aasmäe 2004).

Ilmneb, et situatsioon etnilise enamuse esindajate suhtumises vähemuste esindajatesse on kahene – artiklites kujutatud eestlaste esindajad ilmutasid individuaalsel baasil vähemustesse negatiivset suhtumist, samas kui riigiinstitutsioonid väljendasid vähemuste suhtes tolerantsust ja progressiivsust. Viimane nähtus võib olla küll seotud ametliku integratsioonipoliitikaga, ent siiski ilmutasid institutsioonid artiklite põhjal ka omaalgatuslikku initsiatiivi konkreetse asutuse pädevusvaldkondades integratsiooni ja kodakondsusküsimuste edendamiseks.

4.2.2. Vähemuste põhiargumentatsioon ja hinnangud

Analüüsitud tekstiühikutes esitasid vähemuste esindajad oma argumendi, et eestlaste suhtumine nendesse on väga külm ja negatiivne, seda isegi igapäevases kommunikatsioonis.

“Pavel räägib, et lähed poodi, müüja räägib sinuga soome, saksa, prantsuse keeles, aga mitte vene keeles. Ilja-2 täpsustab, et kui müüja tahab su raha, siis ta räägib vene keeles küll. Aga kui ta on lihtsalt Stockmanni vms müüja, siis tal on ükskõik ja sõimab su võib-olla veel vene keele eest eesti keeles läbi.” (Valner 2004).

Kujutatud vähemuste esindajate kinnitusel on nende diskrimineerimine ühiskonnas väga laialdaselt levinud, kuigi enamuse esindajad ise ei pruugi seda märgata, kuna ei oma vähemustega sotsiaalset sidet. Kõlama jääb arvamus, et vähemustesse suhtutakse põhjendamatu umbusuga, mis muudab keeruliseks gruppidevahelised suhted ja pingestab ühiskonda.

““Sina [eestlane] muidugi selliste asjadega kokku ei puutu,” tulistab Olga. “Aga vene kogukonnale on see igapäevane reaalsus.” (Valner 2004).

Tekstiühikutes kurdavad vähemuste ja/või mittekodanike esindajad, et neisse suhtutakse Eestis kui teisejärgulistesse ja lausa alamarassilistesse inimestesse, seda hoolimata ka nende heast eesti keele oskusest ja viisakast välimusest-käitumisest.

(36)

“Neljakümnendates aastates, puhtalt eesti keelt kõnelev Gennadi on asutuses [Kodakondsus- ja Migratsiooniametis] regulaarne külaline, sest ta sugulased elavad Venemaal ja ta soovib neid külla kutsuda. Iga kord saab talle osaks väga ebameeldiv kogemus. “Olen korduvalt üritanud ka ülemustega rääkida, sest ametnikud käituvad sinuga siin nagu alamrassi esindajaga. Suhtumine on ikka äärmiselt ebameeldiv.

Eestlased peaksid ise siin ära käima, siis saaksid aru,” arvas ta.” (Askur 2004).

Huvitav fenomen on siinkohal mitte-venekeelsete vähemuste esindajate positsioon Eesti ühiskonnas – kuigi Eesti (venekeelsete) vähemuste kodakondsusküsimust analüüsiva alapeatüki 2.1.2 alusel võiks eeldada, et diskrimineeritakse vaid venekeelseid isikud, siis tekstiühikute kvantitatiivanalüüsi alusel ilmneb, et eksisteerib umbusk ja mittesoosiv käitumine ka teiste vähemuste esindajate suhtes. Antud juhul sattus diskrimineerimise ohvriks eesti kodanikuga abiellunud mosambiiklane, kes Eestisse elamisluba soovis. Kuna reeglina valitsusinstitutsioonid taolised palved rahuldavad, lõi meedia alatooni, et elamisluba jäeti rahuldamata mehe rassilise kuuluvuse tõttu.

“Mosambiigis koos vabatahtlikena aidsiennetustööd teinud Katrin Leemet (27) ja mosambiiklane John Cardoso Charles (28) lootsid Eestisse tulla detsembris, kui ootamatult selgus, et mehele viisat ei anta. “Öeldi, et pole kindlustunnet, et John ei jää Eestisse illegaalina elama,” ütles Leemet.” (Laev 2004).

Artiklites sõna saanud vähemuste esindajad kinnitavad, et hoolimata diskrimineerimisest eestlaste poolt, on Eestis siiski teatud tingimustel võimalik suhteliselt edukalt toime tulla, ent selleks on vajalik omada Eesti kodakondsust.

Kodakondsus küll ei garanteeri, ent annab stardipositsiooni hea hariduse ja töökoha saamiseks, mis muidu ei pruugi võimalikuks osutuda. Samuti on vähemuste esindajad teadlikud, et kodakondsusega kaasnevad mitmed vajalikud õigused ja privileegid.

“”Need lapsed soovivad Eestimaal edasi elada,” põhjendas [Kohtla-Järve Tammiku]

gümnaasiumi direktor Valentina Kutuzova. “Eesti kodanikena on neil lihtsam tööd leida ja reisida, mõned soovivad teenida Eesti sõjaväes.”” (Aasmäe 2004).

(37)

Sisuanalüüsis avaldub, et tegelikult vähemuste esindajad eelistaksidki pigem Eestis elada. Ilmneb, et vähemuste esindajad soovivad ühiskonda täielikult integreeruda, ent peidavad oma soovi tõenäoliselt hirmus eestlaste oodatava vastuseisu tõttu ning eelistavad seetõttu end näidata välismaale minekut kaalumas.

“Paljud ütlevad, et miks siia jääda, kui Eesti passi peab ootama poolteist aastat.

Paljude puhul näib see läändekippumine poosina, sest samal ajal räägivad nad, kuidas tahaksid Eesti passi, kuidas tahaksid eestlastega tutvuda jne.” (Valner 2004).

2004. aasta mais ehk käesoleva töö keskmes oleva vaatlusperioodi keskpaigas saadud Eesti uudne staatus Euroopa Liidu liikmesriigina on oluline argument Eesti kodakondsuse taotlemise kasuks vähemuste ja/või mittekodanike endi, ajakirjanike, analüütikute ja ka valitsusinstitutsioonide poolt vaadatuna.

“Lätis on viimase paari kuuga kahekordistunud kodakondsust taotlevate inimeste arv.

See tähendab, et nad on nõus saama mitte ainult lätlasteks, vaid eurooplasteks. ... Ja kuna riik on jõudnud EL-i tasemele, saab nii Eesti kui ka Läti kodakondsus rohkem atraktiivseks.” (Ilisson 2004).

Kodakondsus on võti suuremate õiguste saamiseks Eestis ja Euroopas. Tundub, et analüüsitud tekstiühikutes kujutatud vähemuste esindajad näevad Euroopa Liitu heroilise tegelasena, kes parandab Eesti kodakondsuspoliitikat, tõhustab integratsiooniprotsessi toimumist ja tõstab vähemuste ühiskondlikku positsiooni Eestis. Tõenäoliselt oodatakse Eesti ja ühtlasi Euroopa Liidu kodakondsuselt laiemat reisimis-, õppimis- ja töövõimalusi.

“Lasnamäel, tavalises vene koolis, lõpuklassis, kus õpilased kritiseerivad valusalt eestlaste suhtumist venelastesse, ei kosta ühtegi häält Euroopa Liidu vastu. Mõned kardavad, kuidas nad vanemate juurest ära kolides hakkama saavad, aga Euroopa Liidult ootavad vene noored Eesti ülbete ametnike taltsutamist, piiride avamist ja kergemat kodakondsuspoliitikat.” (Valner 2004).

Samas jätkab Euroopa Liiduga liitumine eelpoolkirjeldatud niiöelda teise järgu staatuse temaatikat. Vähemustel on siinkohal Euroopa Liidu kodanikena küll lootus

(38)

pääseda väljaspool elukohariiki “teisejärgulisest staatusest”, ent samas teatud Liidusiseste pingete tõttu jäävad Eesti vähemused uute liikmesriikide kodanikena

“teisejärguliseks” ka Euroopa Liidu sees, sedapuhku küll koos etniliste eestlastega.

“[Tööjõu vaba liikumise] piirangud süvendavad ka veendumust, et liituvate riikide inimesed on Euroopa Liidus teise järgu kodanikud.” (Bahovski 2004).

Seega esitavad vähemused tekstiühikutes kaks peamist argumenti-hinnangut. Esiteks, Eesti ühiskond diskrimineerib vähemusi; teiseks, Eesti kodakondsus tagab ühtlasi ka Euroopa Liidu kodakondsuse, millega loodetakse kaasnevat paremaid elutingimusi ja eelkõige oma ühiskondliku positsiooni paranemist.

Referenzen

ÄHNLICHE DOKUMENTE

Oota, ma mõtlen seda eelviimast lugu, et ee, see ongi see, et sõltubki sellest, mida sa nagu otsima lähed selles mõttes, et kas sa lähedki nagu seda leina ja nagu sellist nuttu ja

Riigikohtu loakogu nõusoleku taotlemine edasikaebamiseks kolmanda astme kohtusse ja Riigikohtu otsus.. Teise astme ehk

Üldjoontes võib öelda, et majanduslanguse teema muutus 2008. aasta jooksul kõneaines olulisemaks. Teema tähtsuse suurenemine kõneaines ei olnud järjepidev ja ühtlane

Esimeses (alaptk 4.1) antakse ülevaade sellest, kuidas Eesti suuremad eestikeelsed üleriigilised päevalehed esitasid ühiskondlikku lepet kui kõneainet; teises (alaptk

Tabel 3 annab ülevaate muusikali- ja ooperiteemaliste artiklite jaotusest ajakirjanduslike žanride lõikes.. Nagu näha, on mõlemas žanris enim uudiseid

Mitmetes arvamuslugudes pöörati tähelepanu venekeelse elanikkonna mõjuvõimule Eesti ühiskonnas. Siin aga puudus eestikeelse elanikkonna esindajate hulgas ühtne arusaam – leiti,

Taoline infoülekanne on oluline avalikkuse tähelepanu ja iga kontakti otsiva sotsiaalse institutsiooni jaoks, kes on sunnitud meediaga kohanema, sellele reageerima

Kui kunstnikud tunnevad huvi selle vastu, mis nende ümber toimub, ning on valmis sellele aktiivselt reageerima, siis võib kergendatult ohata ning öelda, et meie ühiskond polegi