Tartu Ülikool
Meditsiiniteaduste valdkond Peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut
Õendusteaduse õppetool
Anastassia Org
ISESEISVA STATSIONAARSE ÕENDUSABI OSAKONNAS VIIBINUD PATSIENTIDE LÄHEDASTE HINNANGUD TERVISHOIUTEENUSTE JÄRJEPIDEVUSELE –
KVANTITATIIVNE UURIMUS
Magistritöö
Tartu 2020
Põhijuhendaja: Anna Vesper, MA (organisatsioonikäitumine) Kaasjuhendaja: Merle Seera, MSc (õendusteadus)
Retsensent: Jana Trolla, MSc (õendusteadus)
Magistritöö on lubatud kaitsmisele juhendajate otsusega 18.11.2020.
Otsus on protokollitud õendusteaduse õppetoolis.
LIHTLITSENTS MAGISTRITÖÖ REPRODUTSEERIMISEKS JA ÜLDSUSELE KÄTTESAADAVAKS TEGEMISEKS
Mina, Anastassia Org,
annan Tartu Ülikoolile tasuta loa (lihtlitsentsi) minu loodud teose
Iseseisva statsionaarse õendusabi osakonnas viibinud patsientide lähedaste hinnangud tervishoiuteenuste järjepidevusele – kvantitatiivne uurimus
mille juhendaja on Anna Vesper, MA ja kaasjuhendaja: Merle Seera, MSc
reprodutseerimiseks eesmärgiga seda säilitada, sealhulgas lisada digitaalarhiivi DSpace kuni autoriõiguse kehtivuse lõppemiseni.
1. Annan Tartu Ülikoolile loa teha eelnimetatud teos üldsusele kättesaadavaks Tartu Ülikooli veebikeskkonna, sealhulgas digitaalarhiivi DSpace kaudu Creative Commonsi litsentsiga CC BY NC ND 3.0, mis lubab autorile viidates teost reprodutseerida, levitada ja üldsusele suunata ning keelab luua tuletatud teost ja kasutada teost ärieesmärgil, kuni autoriõiguse kehtivuse lõppemiseni.
2. Olen teadlik, et punktis 1 nimetatud õigused jäävad alles ka autorile.
3. Kinnitan, et lihtlitsentsi andmisega ei riku ma teiste isikute intellektuaalomandi ega isikuandmete kaitse õigusaktidest tulenevaid õigusi.
Anastassia Org 18. november 2020
KOKKUVÕTE
Iseseisva statsionaarse õendusabi osakonnas viibinud patsientide lähedaste hinnangud tervishoiuteenuste järjepidevusele – kvantitatiivne uurimus
Tervishoiuteenuste, sh õendusabi ja hoolduse, järjepidevus ning selle tagamine on tänapäeval endiselt aktuaalne, vaatamata sellele, et järjepidevuse puudumisega seotud probleeme on teadvustatud juba pikemat aega. Nii riiklikud õigusaktid kui rahvusvahelised juhendid suunavad tervishoiuteenuse osutajate tähelepanu tervishoiuteenuste järjepidevuse tagamise olulisusele.
Olukorras, kui eakas patsient ei ole võimeline enda eest seisma, on tähtis patsiendi haiglast väljakirjutamisel ja edasiste tegevuste planeerimisel kaasata patsiendi lähedasi, kes on hapra eaka patsiendi usaldusisikud.
Käesoleva kvantitatiivse empiirilise uurimistöö eesmärk on kirjeldada iseseisval statsionaarsel õendusabiteenusel viibinud patsientide lähedaste hinnanguid tervishoiuteenuste järjepidevusele, leida võimalikke erinevusi hinnangutes uuritavate taustaandmete alusel ning seoseid patsiendi lähedaste poolt õendusabi järjepidevusele antud hinnangutes. Andmed koguti ajavahemikul 01.07.2018–31.10.2019 kuues Eesti haiglas (ühes piirkondlikus, ühes kesk- ja neljas maakonnahaiglas) Hadjistavropoulos jt poolt välja töötatud hindamisinstrumendiga Patient Continuity of Care Questionnaire (PCCQ). Analüüsiti 196 ankeeti (vastamismäär 73%). Andmete analüüsiks kasutati SPSS Statistics 26 ning Microsoft Office Excel programme.
Analüüsimeetodina kasutati kirjeldavat statistikat, hii-ruut testi, dispersioonianalüüsi, Spearmani korrelatsioonanalüüsi ja deduktiivset sisuanalüüsi.
Uurimistöö tulemustest selgus, et iseseisva statsionaarse õendusabi osakonnas viibinud patsientide lähedased olid rahul informatsiooniga ravimite, diagnoosi ning võimalike tüsistuste kohta, usaldasid tervishoiutöötajaid ning olid veendunud, et dokumentatsiooni haldamine on korras.
Puudust tunti õppematerjalide, tugirühmade ja /või ühiskondlike organisatsioonide infost, toitumisalastest soovitustest patsiendile ja järelravi kava koostamises osalemisest. Kõige kõrgemalt hinnati inimestevahelisi suhteid. Esinesid mõningad erinevused meeste ja naiste, koos ja eraldi elavate lähedaste, samuti tööl käivate ja mitte töötavate ning kesk- ja kõrgharidusega uuritavate hinnangutes. Kõrgem usaldus tervishoiutöötajate suhtes oli seotud tajutud tervishoiutöötajate informeeritusega patsiendi hetkeseisundist ning võimalusega rääkida tervishoiutöötajatega ja neile küsimusi esitama.
Märksõnad: tervishoiuteenuste järjepidevus, eakad, lähedane, iseseisev statsionaarne õendusabi.
SUMMARY
Inpatient nursing care facility patients’ close person’s assessment of the continuity of care – a quantitative study
The continuity and assurance of health care services, including nursing care, is still topical nowadays, despite the fact that the problems associated with the lack of continuity have been recognized for long time. Both national legislations and international guidelines direct the attention of healthcare providers towards the importance of the continuity of care. In a situation where a fragile elderly patient is unable to care for him- or herself, it is important to involve their close persons, who act as the fragile elder’s confidants by discharging the patient from the hospital and planning further activities.
The aim of this quantitative empirical study is to describe inpatient nursing care facility patient’s close person’s assessment of the continuity of care, identify potential differences in assessments based on background data and identify possible correlations in close person’s assessments of the continuity of care. The data were collected in period of 01.07.2018–31.10.2019 in six Estonian hospitals (one regional, one central and four county hospitals) using the Patient Continuity of Care Questionnaire (PCCQ) developed by Hadjistavropoulos et al. 196 questionnaires (response rate 73%) were analyzed using the SPSS Statistics 26 and Microsoft Office Excel software. The analysis methodology comprised descriptive statistics, chi-square test, analysis of variance, Spearman’s correlation analysis, and deductive content analysis.
According to the results of the study, the close persons of patients who had received inpatient nursing care were satisfied with the information provided about medications, diagnosis, and potential complications, trusted the health care workers, and believed documentation management to be in order. The areas that the respondents found to be lacking included information about educational materials and support groups, and/or dietary recommendations for the patient, as well as involvement in the preparation of the follow-up treatment plan. Interpersonal relationships were rated the highest. Some differences occurred between the assessments of men and women, close persons living together and separately, employed and unemployed respondents, and those with secondary and higher education. Greater trust in health care workers was associated with perceived level of their awareness of the patient’s current condition and the opportunity to talk to and ask questions of the health care workers.
Keywords: continuity of care, elderly, close person, inpatient nursing care
SISUKORD
KOKKUVÕTE SUMMARY
1. SISSEJUHATUS 5
2. TERVISHOIUTEENUSTE JÄRJEPIDEVUS, PATSIENDI LÄHEDASTE ROLL SELLE
TAGAMISEL NING JÄRJEPIDEVUSE HINDAMINE 7
2.1. Tervishoiuteenuste järjepidevus 7
2.2. Lähedase roll eakale patsiendile osutatavate tervishoiuteenuste järjepidevuse tagamisel 9 2.2.1. Lähedase roll informatsiooni järjepidevuse tagamisel 11 2.2.2. Lähedase roll inimestevaheliste suhete järjepidevuse tagamisel 12 2.2.3. Lähedase roll teenuste korraldamise järjepidevuse tagamisel 13
2.3. Tervishoiuteenuste järjepidevuse hindamine 14
3. UURIMISTÖÖ METOODIKA 17
3.1. Metodoloogilised lähtekohad 17
3.2. Uuritavad ja nende värbamine 17
3.3 Andmete kogumine 18
3.4. Andmete analüüs 19
3.5. Uurimistöö usaldusväärsuse tagamine 20
4. TULEMUSED 22
4.1. Täidetud küsimustike kaasamine analüüsi 22
4.2. Uuritavate taustaandmed 22
4.3. Patsiendiga seotud andmed 23
4.4. Patsientide lähedaste hinnangud tervishoiuteenuste järjepidevusele 27
4.4.1. Informatsiooni järjepidevus 27
4.4.2. Inimestevaheliste suhete järjepidevus 28
4.4.3. Teenuste korraldamise järjepidevus 30
4.5. Patsientide lähedaste hinnangute erinevused tervishoiuteenuste järjepidevust
käsitletavatele väidetele 31
4.6. Seosed hindamisinstrumendi väidetele antud hinnangute ning dimensioonide vahel 33
4.7. Lähedaste tähelepanekud 34
5. ARUTELU 36 5.1. Olulisemad uurimistulemused ja nende võrdlus varasemate uurimistulemustega 36
5.2. Uurimistöö eetilised aspektid 43
5.3. Tulemuste usaldusväärsus ja uurimistöö kitsaskohad 45
5.4. Uurimistulemuste olulisus praktikale ning edasist uurimist vajavad teemad 47
6. JÄRELDUSED 49
KASUTATUD KIRJANDUS 51
LISAD
Lisa 1. Hindamisinstrument „Patsiendi hoolduse järjepidevuse küsimustik“ (Patient Continuity of
Care Questionnaire), kohandatud patsiendi lähedastele 58
Lisa 2. Üleskutse uurimises osalemiseks 62
Lisa 3. Statsionaarse õendusabi osakonnas viibinud patsientide lähedaste hinnangute keskmised, standardhälbed ja väidetega mittenõustunute osakaal, grupeeritud järjepidevuse dimensioonide järgi ning järjestatud väitega mittenõustunute osakaalu järgi, kahanevalt 63 Lisa 4. Hindamisinstrumendi autori H.Hadjistavropoulos-e luba instrumendi kasutamiseks ja
kohandamiseks 66
Lisa 5. Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komitee kooskõlastus 67 Lisa 6. Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komitee kooskõlastus uurimistöö jätkamisele 68
5 1. SISSEJUHATUS
Tervishoiuteenuste, sh õendusabi ja -hoolduse järjepidevus on viimastel aastakümnetel pälvinud tähelepanu üle kogu maailma. Maailma Terviseorganisatsioon (MTO) on määratlenud tervishoiuteenuste järjepidevuse ja koordineerituse patsiendi- ja perekeskse tervishoiuteenuse alustaladena, milleta soovitud ravitulemuste saavutamine on raskendatud ning mis on kogu maailmas tervishoiusüsteemide põhieesmärk (Continuity and coordination of care... 2018). Eestis läbi viidud Maailmapanga uuring „Ravi terviklik käsitlus ja osapoolte koostöö Eesti tervishoiusüsteemis“ juhtis tähelepanu ravi piisava koordineerituse ja järjepidevuse saavutamise olulisusele (Kurowski jt 2015). Eesti Õdede Liit (EÕL), Eesti Ämmaemandate Ühing (EÄÜ) ja Eesti Õendusjuhtide Ühing (EÕJÜ) on oma ühises arengustrateegias määratlenud olulise arengusuunana järgmisel aastakümnendil valdkondade teenuste inimkesksuse ja kättesaadavuse, sealhulgas ka patsientide lähedastele (Seitse sammu terve tervishoiuni 2020).
Patsientide lähedaste hinnanguid tervishoiuteenuste järjepidevusele on varasemalt uuritud kvalitatiivsetes uurimistöödes ning Allen jt (2016) teostasid perioodil 1990-2014 ilmunud teemakohaste artiklite metasünteesi. Metasünteesi eesmärk oli parandada arusaamist sellest, milline on eakate patsientide, nende hooldajate ja teenuseosutajate kogemus haiglast väljakirjutamise ning mitme kroonilise terviseprobleemiga eakatele inimestele osutatavate tervishoiuteenuste ja hoolduse integreerituse kohta. Autorid tõid välja, et tervishoiuteenused ja hooldus olid koordineerimata ja killustunud, kiire haiglast väljakirjutamine põhjustas hilisemaid raskusi igapäevatoimingutes, teenuste koordineerimise häired võisid olla põhjustatud ressursside puudumisest, patsientidel ja nende lähedastel puudus informatsioon ja/või toetus muutustega kohanemiseks (Allen jt 2016).
Iseseisev statsionaarne õendusabi on eraldi teenus Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelus ning teenuse sisu on reguleeritud Eesti Haigekassa poolt ja õigusaktides (Ravi rahastamise lepingu..., Õendushaiglas iseseisvalt osutada...). Kehtiv sotsiaalministri määrus, mis kohustab tervishoiuteenuse osutajat koostama patsiendile haigus- ja õenduslugu, kus on põhjalikult dokumenteeritud kõik patsiendiga seonduv, kaasa arvatud näiteks sotsiaalvõrgustik ja kontaktisik(ud), patsiendi ja/või lähedase õpetusvajadus, teostatud õendustegevused, väljakirjutamisel esinevad õendusprobleemid ja soovitused edaspidiseks (Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise...2008), aitab kaasa järjepidevuse tagamisele teenuse osutamisel.
Keskmiselt viibisid patsiendid 2018. aastal iseseisva statsionaarse õendusabi osakondades 25 päeva (Tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaas), mis käesoleva uurimistöö autori arvates
6 on piisav periood, et täita reguleeritavates õigusaktides ja teenuse osutamise lepingutes sätestatud nõudmisi ning patsiente ja nende lähedasi toetada ja informeerida.
Käesolevas uurimistöös on tervishoiuteenuste järjepidevust kirjeldatud ja hinnatud kvantitatiivselt lähtudes Reid jt (2002) tervishoiuteenuste järjepidevuse kontseptsioonist, tuginedes selle kolmele dimensioonile: informatsiooni järjepidevusele, inimestevaheliste suhete järjepidevusele ning teenuste korraldamise järjepidevusele. Varasemates uurimistöödes ei ole kontseptsiooni kõigi kolme dimensiooni alusel iseseisva statsionaarse õendusabi osakonnas või sarnasel teenusel viibinud patsiendi lähedase hinnanguid tervishoiuteenuste järjepidevusele kvantitatiivselt uuritud.
Eestis ei ole autorile teadaolevalt sellel teemal varasemalt uurimistöid teostatud.
Uurimistöö tulemuste põhjal võib edaspidi planeerida tervishoiuteenuste järjepidevust parandavaid tegevusi iseseisva statsionaarse õendusabi osakondadest väljakirjutamisel uurimistöös osalenud haiglates ning edasisel andmete kogumisel ja analüüsimisel ka riiklikul tasandil. Tervishoiuteenuste järjepidevuse parandamine suurendab teenusesaajate rahulolu, parandab tervisetulemusi, vähendab rehospitaliseerimisi ja seega koormust tervishoiusüsteemile.
Uurimistöö eesmärk on kirjeldada iseseisval statsionaarsel õendusabiteenusel viibinud patsientide lähedaste hinnanguid tervishoiuteenuste järjepidevusele, leida võimalikke erinevusi hinnangutes uuritavate taustaandmete alusel ning seoseid patsiendi lähedaste poolt õendusabi järjepidevusele antud hinnangutes.
Uurimistöö küsimused:
1. Millised on iseseisva statsionaarse õendusabi osakonnas viibinud patsiendi lähedaste hinnangud tervishoiuteenuste järjepidevusele?
2. Kas ja milliseid erinevusi esineb patsiendi lähedaste poolt õendusabi järjepidevusele antud hinnangutes lähtuvalt uuritavate taustaandmetest?
3. Kas ja milliseid seoseid esineb patsiendi lähedaste poolt õendusabi järjepidevusele antud hinnangutes?
7 2. TERVISHOIUTEENUSTE JÄRJEPIDEVUS, PATSIENDI LÄHEDASTE ROLL SELLE TAGAMISEL NING JÄRJEPIDEVUSE HINDAMINE
2.1. Tervishoiuteenuste järjepidevus
Tervishoiuteenus on tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema terviseseisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist (Tervishoiuteenuste korraldamise seadus). Õendusabi on ambulatoorne või statsionaarne tervishoiuteenus, mida osutavad õde ja ämmaemand koos pere-, eri- või hambaarstiga või iseseisvalt (Tervishoiuteenuste korraldamise seadus). Iseseisev statsionaarne õendusabi (ISÕ) ehk õendusabi osutamine haiglas on mõeldud stabiilses seisundis patsiendile, kes ei vaja pidevat arstiabi, kuid kes vajab abi ja raviprotseduuride osutamist statsionaaris. ISÕ teenusele suunamise vajaduse otsustab pere- või eriarst (Õendusabi). ISÕ teenusele sarnast teenust pakutakse erinevates riikides erinevate nimede all, nt USAs „skilled nursing facility“ (Skilled nursing facility) ja Inglismaal „NHS continuing healthcare“ (NHS continuing healthcare). Sarnaselt Eesti tervishoiusüsteemiga on nendes üksustes viibimine kompenseeritud tervisekindlustuse poolt ning ajaliselt piiratud vastavalt seisundi paranemisele.
ISÕ patsientide arv on aastate jooksul järjepidevalt tõusnud. Kui 2010. a. oli ISÕ patsientide arv veidi üle 16 000 ja patsiendid viibisid haiglas umbes 408 000 voodipäeva aastas, 2018. a. oli patsiente juba peaaegu 20 000 ja vastavalt kokku peaaegu 500 000 voodipäeva. ISÕ osakonna patsiendid on valdavalt eakad – aastal 2018 oli 90% ISÕ osakonna patsientidest vanuses 65 aastat ja vanemad (Tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaas). Eakatel inimestel on märkimisväärselt suurem tõenäosus sattuda haiglasse – iga kolmas üle 65-aastane inimene võrreldes iga üheksanda inimesega vanuses 0-64 aastat (Rahvastikupüramiid, Tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaas). Seda põhjustab asjaolu, et eakatel on reeglina mitu kroonilist terviseprobleemi, mis võivad mõjutada nende elukvaliteeti ja toimetulekut, samuti võivad esineda funktsionaalsed ja sotsiaalsed häired. See omakorda tingib eakate multiprobleemsete patsientide vajaduse erinevate sotsiaal- ja tervishoiuteenuste, sh haiglas osutatavate teenuste järele (Hirschman jt 2015). Tervishoiuteenuste areng, oodatav eluea pikenemine ja vähenev sündimus põhjustavad eakate osakaalu kasvu elanikkonnas, seega vajadused erinevate sotsiaal- ja tervishoiuteenuste järele suurenevad. Tarasova (2015) teostatud uurimistöö tulemused kinnitavad seda ka Eesti eakate kohta.
8 Õendusabi on aastate jooksul palju arenenud, andes õdedele võimaluse täielikul määral rakendada oma teadmisi, oskusi ja hoiakuid üksikisiku, perekonna ja/või kogukonna abistamisel. Vastavalt patsiendi, perekonna ja elanikkonna vajadustele saab õde pakkuda sobivaid õendusabiteenuseid ning oma pädevuse piires arendada koostööd ja infovahetust ametkondade ja asutuste vahel, ka ühe asutuse struktuuriüksuste vahel. (Seitse sammu terve tervishoiuni 2020, Õde 2017, Õendusabi.) Õdedel on tähtis roll lähedaste nõustamisel (Foust jt 2012), asjakohase infovahetuse tagamisel (Olsen jt 2014), patsientide, eriti eakate ja krooniliste tervisehäiretega patsientide, toitumise jälgimisel ja hindamisel (Rasmussen jt 2010, Tappenden jt 2013, Halvorsen jt 2016).
Eestis teostatud magistritöö tulemuste põhjal kulus ISÕ osakonna õdedel patsientidega suhtlemisele ja õpetamisele keskmiselt 71 minutit ööpäevas ning patsientide lähedastega suhtlemisele keskmiselt 45 minutit ööpäevas (Viitkar 2008), mis keskmise osakonnas viibimise perioodi jooksul moodustab märkimisväärse ajahulga.
Järjepidevus (continuity) on omavahel seotud tegevuste või sündmuste katkematu jada, mis taotleb mingi eesmärgi või olukorra saavutamist (Kurm 2012). Tervishoiuteenuste, sh õendusabi ja -hoolduse järjepidevus (continuity of care), on käesolevas töös isiku poolt tajutud ning ajas kestev tervishoiuteenuste jada, mis sobib tema tervisevajaduste ja eelistustega (Haggerty jt 2003, Continuity and coordination of care... 2018). Tajutud järjepidevus on patsiendi rahulolu aluseks (Gulliford jt 2006). Nähtuse kirjeldamiseks kasutatakse ka mõisteid „hoolduse koordineerimine”
(care coordination) (Naylor jt 2007), hoolduse järjepidevus (care continuity) (Pollack jt 2016)
„väljakirjutamise planeerimine” (discharge planning) (Bull jt 2000, Rose jt 2000, Popejoy 2011, Foust jt 2012), “ülemineku hooldus” (transitional care) (Naylor ja Keating 2008, Byrne jt 2011, Toles jt 2017), haiglale järgnenud üleminek (posthospital transition) (Foust jt 2012).
Reid jt (2002) on koostöös teadlaste ja valdkonna ekspertidega loonud tervishoiuteenuste järjepidevuse (continuity of [health]care) kontseptsiooni. Selle järgi on mõistel kaks tuumelementi – see põhineb patsiendi kogemusel ning kestab ajas. Järjepidevus väljendub läbi kolme dimensiooni, mis on omavahel tihedalt seotud ja esinevad paralleelselt, kuid eri tingimustes dimensioonide mõjud varieeruvad:
informatsiooni järjepidevus – piisav ja efektiivne infovahetus erinevate tervishoiuteenuse osutajate ning patsiendi/lähedaste vahel ja patsiendi kohta kogutud teadmiste talletamine ja kasutamine,
inimestevaheliste suhete järjepidevus – kestev terapeutiline suhe patsiendi ning lähedaste ja tervishoiutöötaja vahel,
9
teenuste korraldamise järjepidevus – järjepidev tervishoiuteenuse, sh õendusabi, korraldamine, nt ühtsete mõistete ja dokumentide kasutamine erinevatel teenuse osutamise tasanditel ning paindlikkus, mis võimaldab läheneda igale abivajajale individuaalselt.
(Reid jt 2002.)
2.2. Lähedase roll eakale patsiendile osutatavate tervishoiuteenuste järjepidevuse tagamisel
Lähedane (close person) on defineeritud kui „kallis või oluline inimene, kellega indiviidil on tihedad suhted, ühised kogemused ning emotsionaalne side” (Tarasova 2011). Erialakirjanduses kasutatakse ka mõisteid perekonnaliige (family member) (Bull jt 2000), hooldaja perekonnas (family carer/caregiver) (Rose jt 2000, Naylor ja Keating 2008, Popejoy 2011), mitteametlik hooldaja (informal carer) (Naylor jt 2007), sugulased (relatives) (Hvalvik ja Reierson 2015), abikaasa-hooldaja (spousal caregiver) (Byrne jt 2011) ja lähisugulased (next of kin) (Allen jt 2016). Lähedased pakuvad tihti habrastele eakatele igapäevast mittetasustatud abi, mis sisaldab nt abistamist isikliku hügieeni toimingute teostamisel, koristamisel ja pesupesemisel, toidu ja sisseostude tegemisel, asutustega suhtlemisel (nt arvete maksmine, arstiabi korraldamine), aga vajadusel ka ravirežiimi jälgimisel (Triantafillou jt 2010).
Sõltumata patsiendi diagnoosi raskusest, prognoosist ja hospitaliseerimise erakorralisusest on haigestumine ja hospitaliseerimine alati patsiendi ja lähedaste jaoks kriis (Rose jt 2000) ning lähedasi ei tohiks jätta kõrvale, kui patsient satub haiglasse (Cameron ja Gignac 2007). Olukorras, kus eakas patsient ei ole võimeline tervise seisundi tõttu teavitama personali oma vajadustest ja eelistustest või kaasa rääkima haiglast väljakirjutamisel tervishoiu- ja sotsiaalteenuste valikul, saavad patsientide eestkõnelejaks tema lähedased (Naylor jt 2007, Byrne jt 2011). Lähedasel isikul on teadmised patsiendi elust ja terviseseisundist, väärtustest, soovidest ja vajadustest (Olsen jt 2014). Oluline informatsioon, mida saab lähedane jagada haigla personalile, on patsiendi toitumise kohta – 20-50% haiglasse sattunud patsientidel on alatoitumus, mis süveneb haiglas olemise ajal ning eakate ja krooniliste tervisehäiretega patsientide risk alatoitumuse süvenemiseks on kõrgem (Rasmussen jt 2010).
Pärast haiglast väljakirjutamist on perekonnal tähtis roll eakate hakkamasaamise toetamisel, kuna majanduslik surve lühendab haiglas olemise perioodi (Bull jt 2000, Rose jt 2000, Hvalvik ja Reierson 2015). Eaka, krooniliste haigustega patsiendi puhul tähendab see tihti seda, et ta ei ole lõplikult taastunud ning kui hooldus jätkub kodus, langeb vastutus selle eest ette valmistamata lähedaste õlule (Bull jt 2000, Rose jt 2000, Naylor jt 2007, Naylor ja Keating 2008, Foust jt 2012,
10 Hvalvik ja Reierson 2015). Selliseid tegevusi nagu ravimite manustamine, igapäevaste toimingute teostamisel abistamine, elutähtsate näitajate jälgimine jms teostas haiglas viibimise ajal koolitatud personal. Kodustes tingimustes tegelevad sellega lähedased ning ideaalis peavad nad olema õdede poolt piisavalt nõustatud ja õpetatud, et abistada patsienti olemasoleva tervise säilitamisel, parema elukvaliteedi ning parema (enese)hoolduse- ja funktsioneerimisvõime saavutamisel (Grimmer ja Moss 2001, Naylor ja Keating 2008, Bauer jt 2009). Valmistades lähedasi ette, on nende abiga võimalik luua järjepidevat ja integreeritud teenust patsiendile, nt sujuvat üleminekut tervishoiuteenuselt sotsiaalhoolekandeteenustele või kodustesse tingimustesse (Popejoy 2011).
Haiglast väljakirjutamise puhul ning üleminekul ühelt teenuselt teisele, tähendab patsiendikeskne lähenemine eakate patsientide puhul ka patsiendi lähedastega arvestamist, kuna nad on tihti hapra eaka esindajateks/usaldusisikuteks (Bull jt 2000, Naylor ja Keating 2008, Foust jt 2012). On leitud, et ebapiisav väljakirjutamise planeerimine ja lähedaste juhendamine, samuti puudulik perekonna kaasamine planeerimisse võivad viia eaka inimese rehospitaliseerimiseni (Bauer jt 2009, Foust jt 2012, Hvalvik ja Reierson 2015), põhjustada kõrvalekaldeid raviskeemist (Moore jt 2003), lähedase füüsilise tervise halvenemist (Byrne jt 2011) ja emotsionaalset läbipõlemist (Foust jt 2012).
Wong-Cornall jt (2017) poolt läbi viidud kvalitatiivse uurimistöö eesmärgiks oli selgitada, kuidas panustavad patsientide lähedased tervishoiuteenuste järjepidevuse tagamisse, lähtudes kolmest dimensioonist – informatsiooni, suhete ja korraldamise järjepidevusest. Kolmeteistkümnest poolstruktureeritud intervjuust saadud andmete alusel leiti, et patsientide lähedased osalesid aktiivselt oma eakate pereliikmete tervishoiuteenuste järjepidevuse tagamises, edastades tervishoiuteenuse osutajatele informatsiooni sellest, mis on juhtunud varasemalt, esindades patsiendi huve edasiste tegevuste planeerimises ning luues ja hoides suhteid tervishoiutöötajatega, kes hoolitseb nende pereliikme eest tulevikus. Patsientide lähedastel oli oluline roll krooniliste haigustega patsientidele mõeldud tervishoiu- ja sotsiaalteenuste korraldamises.
Vaheri (2020) poolt läbi viidud kvalitatiivse uurimistöö eesmärk oli kirjeldada iseseisval statsionaarsel õendusabiteenusel viibinud patsientide lähedaste kogemusi saadud teenusega ning nende teadmisi ja ootusi seoses teenusega. Töö tulemustest selgus, et lähedastel on ootused nii õendusabi kui ka sellele järgnevate teenuste parema korraldamisele. Samuti ootavad lähedased koostööd ja ladusamat korraldust info liikumisel õendushaigla arsti, perearsti ja eriarsti vahel ning sujuvamat informatsiooni jagamist patsiendi kohta lähedastele haiglas olemise ajal. Lähedased tahaksid, et patsiendile oleks tagatud emotsionaalne tugi ning individuaalne lähenemine. Samuti
11 muretsesid lähedased enda tervise pärast ning kirjeldasid, et neil puuduvad kodus hooldamise oskused ja võimalused ning nad ei saa töölt eemale jääda.
2.2.1. Lähedase roll informatsiooni järjepidevuse tagamisel
Tulemuslik kommunikatsioon haiglapersonali ja lähedase vahel võib jääda saavutamata personali vähesuse tõttu, sest sel juhul on piiratud töötajate võimalused piisavalt suhelda ja nõustada patsienti ning tema lähedasi. Patsiendi haiglasse tulekul on sageli olukorra kaardistamine puudulik, näiteks puudub informatsioon patsiendi sotsiaalse võrgustiku kohta, tähelepanu pööratakse rohkem arstlikule, mitte õendusdiagnoosile. Juhul, kui patsient ei ole võimeline andma informatsiooni enda kohta, ei täpsustata detaile lähedaste käest. Murekohana tuuakse välja õendusdokumentatsiooni kooskõla puudumine haiglas viibimise perioodil – nt sissekirjutamise probleemid ei kajastu väljakirjutamise kokkuvõttes (õendusepikriisis), õe soovitused patsiendile, tema lähedastele, pere- või koduõele väljakirjutamise järgseks perioodiks kas puuduvad või on üldsõnalised. (Rose jt 2000, Riigi tegevus iseseisva õendusabi korraldamisel 2015, Iseseisva statsionaarse õendusabi põhjendatus ja kvaliteet 2016.) Mõnikord on puudulikud ka raviskeemid (Vaher 2020).
Foust jt (2012) ning Hvalvik ja Reierson (2015) on uurinud patsientide lähedaste kogemusi seoses haiglast väljakirjutamisega. Vaatamata sellele, et patsiendi väljakirjutamine oli plaaniline, ei kaasatud patsiendi lähedasi väljakirjutamise planeerimisse. Lähedased täheldasid puudulikku kommunikatsiooni ning informatsiooni vähesust, mis tekitas ebakindlust ja emotsionaalset stressi.
Informatsiooni vajadus ei ole tingitud ainult lähedase soovist teada, mis ja miks patsiendiga toimub, aga ka vajadusest edaspidi anda selgitusi patsiendile, kui ta ei ole võimeline väljakirjutamise hetkel informatsiooni vastu võtma. Lähedastel on olnud kogemusi ka erinevate tervishoiutöötajate vahel liikunud informatsiooni puudulikkusega. Sellisel juhul tundis lähedane hirmu tagajärgede ees ning andis ise täiendavat informatsiooni patsiendi käekäigu kohta tervishoiutöötajatele, olles vahendajaks haigla ja esmatasandi teenusepakkujate vahel. Lähedasele, kui ta ise ei olnud tervishoiuvaldkonna spetsialist, põhjustas olukord ebakindlust ja pettumust.
Väljakirjutamise planeerimisest kõrvale jätmine tekitas patsiendi lähedases frustratsiooni. (Foust jt 2012, Hvalvik ja Reierson 2015.) Erinevate tervishoiutöötajate vahel toimuva infovahetuse puudujääkidega on kokku puutunud ka Eesti haiglate ISÕ osakonnas viibinud patsientide lähedased (Vaher 2020).
12 Informatsiooni andmisel lähedastele peaksid tervishoiutöötajad arvestama, mis seisundis on patsient, millises ravietapis ta on, samuti hindama, mis määral on lähedane võimeline informatsiooni vastu võtma. Äreva, ebakindla või hirmunud lähedase informeerimine patsiendi haiguse kaugmõjudest, kui patsient on haiguse ägedas faasis, ei pruugi lähedasele meelde jääda ega olla antud hetkel vajalik. Parem on pakkuda lähedastele kirjalikku informatsiooni patsiendi hetkeseisundist, ravi- ja tugiteenuste võimalustest. Lähedane saab seda informatsiooni kasutada enda jaoks vajalikul ja sobival hetkel ning samuti saab selle alusel hinnata oma ressursse ja vajadusi. (Cameron ja Gignac 2008.)
2.2.2. Lähedase roll inimestevaheliste suhete järjepidevuse tagamisel
Eakad, krooniliste terviseprobleemidega patsiendid külastavad sageli erakorralise meditsiini osakonda ning kasutavad statsionaarseid ning ambulatoorseid tervishoiuteenuseid, mis nõuab teenuse osutajatelt hästi integreeritud teenuste ja ühelt teenuselt teisele ülemineku planeerimist.
Dokumentatsioon ei edasta alati kõikehõlmavat infot patsiendi kohta. Tervishoiutöötaja teadmine patsiendi seisundist erinevatel etappidel (nt enne ja pärast haiglat) loob eelduse tervikliku lahenduse pakkumisel. (Reid jt 2002, van Walraven jt 2004, Naylor ja Keating 2008, Allen jt 2016.)
Liikumine erinevate asutuste ja tervishoiuteenuse osutajate vahel vähendab järjepideva ning usaldusliku suhe tekkimise võimalust, samuti võib raskendada patsienti üle võtval tervishoiutöötajal patsiendi vajaduste ja terviseprobleemide väljaselgitamist, kuna tal puudub teadmine ja kogemus, millised olid patsiendi varasemad probleemid ja/või seisund. Järjepideva, usaldusliku ja lugupidava suhte tekkimise aluseks on korduvad kontaktid kindlate tervishoiutöötajatega, kuna mõnede detailide märkamine toimub intuitiivselt (nt patsiendi tunded), nende dokumenteerimine ei ole alati sobilik või neid ei dokumenteerita. Seda näiteks juhul, kui patsient avaldab isiklikke detaile, mis otseselt ei aita teda ravida, kuid tugevdavad suhet ja usaldust. Süsteemsed puudujäägid (nt igal visiidil patsient näeb uut arsti jms), personali ajapuudus, personali oskamatus luua terapeutilist suhet, võivad olla takistavateks teguriteks hea inimestevahelise suhte loomisel. (Rose jt 2000, Freeman jt 2003, Gulliford jt 2006.)
Tervishoiutöötajad peavad arvestama, et lähedase emotsionaalne toetamine on oluline igas patsiendi ravietapis. Haiguse ägedas faasis on lähedase emotsionaalse toetuse vajadus seotud pigem tema enda reaktsiooni ja toimetulekuga. Kui patsiendi seisund on stabiliseerumas, võib lähedane vajada kedagi, kellega rääkida oma tunnetest ja patsiendiga seotud muredest. Selles faasis
13 saab patsiendi lähedast toetada nt haigla sotsiaaltöötaja, hingehoidja, aga ka perekond ja sõbrad ning sarnase kogemusega inimesed ja neid koondavaid tugirühmad. (Cameron ja Gignac 2008.)
2.2.3. Lähedase roll teenuste korraldamise järjepidevuse tagamisel
Eakad patsiendid on tihti komplekssete vajadustega – lisaks füüsilise tervise probleemidele esinevad ka kognitiivsed ja funktsionaalsed häired, mõnikord lisanduvad sotsiaalsed probleemid.
Kognitiivse võimekuse langusega patsientide hoolduse koordineerimine pärast haiglast väljakirjutamist toimub sageli nende lähedaste osalusega. Kuid kognitiivse võimekuse langusega patsientide lähedased on kurtnud, et neil on puudulikud oskused tulla toime patsiendi haigusega ja teadmised muudest hooldusvõimalustest. Nad tõid välja vähest psühhosotsiaalset toetust ja toimetulekut. Lähedastel tekkis kõrgenenud vajadus nõustamise ning tegevuste koordineerimise ja juhendamise järgi õendustöötajate poolt, kes omakorda vajasid perearstide, eriarstide ja õde- spetsialisti abi. (Naylor jt 2007.)
Lähedased tajuvad vajadust koduseks toimetulekuks ettevalmistamiseks siis, kui patsiendi seisund on stabiliseerumas ja saab selgemaks, milliseid pikaajalisi tagajärgi võib tekkinud haigus kaasa tuua. Juba haigla tingimustes saab lähedasi kaasata patsiendi hooldamisse ja aktiveerimisse, selgitades tegevusi ning julgustades ja juhendades lähedast neid praktikas proovima. Kodus võib tekkida vajadus elamistingimuste hindamiseks ja elamise kohendamiseks vastavalt patsiendi ja lähedase vajadustele. Selline nõustamine ja juhendamine saab võimalikuks, kui kodustes tingimustes on korraldatud rehabilitatsioonispetsialisti või kogenud õe supervisioon. Nii patsiendi kui lähedase seisund ajas võib muutuda, seega konsulteerimise ja täiendava juhendamise vajadus jääb ajas püsima. (Cameron ja Gignac 2008.)
Vaher (2020) toob oma uurimistöös välja, et lähedaste korraldada on patsientide liikumine erinevate ISÕ teenuseosutajate vahel. Lähedased on märkinud, et informatsioon teenuse kättesaadavuse kohta on oluline ning vajaka jääb läbimõeldud teavitustööst teenuse korraldamisest ja läbiviimisest. Ka patsiendi üleminekul statsionaarist esmatasandile ja vastupidi jäävad mõnikord korraldamata raviga seotud detailid.
Patsiendi liikumine erinevate tervishoiuteenuste ja -tasandite vahel ning patsiendi edasise tervishoiuteenuste ja hoolduse terviklik ja järjepidev planeerimine on aktuaalne teema. Eakate, sageli ka multiprobleemsete patsientide puhul tuleb kindlasti kaasata teenuste planeerimisse patsientide lähedasi, kes pakuvad asutuste väliselt enamus abi ja hooldust. Uurimistöö autori
14 kogemus näitab, et ISÕ osakonda saabumisel on patsientidel ja nende lähedastel sageli vale arusaam ees ootavatest toimingutest, ei ole informatsiooni kehtivast omaosalustasust, puudub ülevaade teistest tervishoiuteenustest ja/või sotsiaalabi võimalustest.
2.3. Tervishoiuteenuste järjepidevuse hindamine
Tervishoiuteenuste järjepidevuse erinevate dimensioonide hinnanguid patsiendi lähedaste poolt on uuritud seoses aktiivravisse hospitaliseeritud eakate patsientide haiglast väljakirjutamisega (Bull jt 2000, Rose jt 2000, Grimmer ja Moss 2001, Naylor jt 2007, Naylor ja Keating 2008, Hill jt 2009, Popejoy 2011, Foust jt 2012, Hvalvik ja Reierson 2015, Hagedoorn jt 2017), spetsialiseeritud geriaatrilise rehabilitatsiooni osakonnast väljakirjutamisega (Byrne jt 2011) ning õendusabi osakonnast väljakirjutamisega (Toles jt 2017).
Õdede ja lähedaste hinnangud patsiendi terviseseisundi ja vajaduste kohta erinesid nii haiglasse tuleku kui väljakirjutamise hetkel ning patsiendi edaspidise käekäigu osas ei olnud õdedel ja lähedastel ühtset arvamust (Rose jt 2000). Selline olukord tekitab küsimuse, kas patsiendi lähedased järgivad soovitusi ja/või korraldusi, mille otstarbekuses nad ei ole kindlad. Erilist tähtsust omab ühelt teenuselt teisele ülemineku ja õendusabi planeerimine mitme kroonilise seisundiga eakate ja nende lähedaste jaoks. Olles patsiendi kõrval, märkavad lähedased tervishoiuteenuse kõrvalekaldeid ning tunnevad, et peavad patsiendi eest seisma ning „olema valvel” (Popejoy 2011).
Tervishoiuteenuselt kodustesse tingimustesse üleminekuga kaasnenud tegurite uurimisel leiti, et puudulik kommunikatsioon ja infovahetus, patsiendi ja lähedaste nõustamine, kindla kontaktisiku, kes saaks aidata probleemide korral, puudumine, viivad lähedaste rahulolematuse ja negatiivse kogemuseni (Naylor jt 2007, Naylor ja Keating 2008), kusjuures häiritud kommunikatsiooni põhjuseks võib olla õdede oskamatus kommunikatsiooni juhtida, samuti ei pruugi õed suhtuda lähedaste õpetamisse/nõustamisse kui oma professionaalsesse tegevusse (Hagedoorn jt 2017).
Mida rohkem olid lähedased kaasatud eaka patsiendi väljakirjutamise planeerimisse, seda paremaks nad hindasid teenuste järjepidevust (Bull jt 2000). Mida rohkem tunnetasid patsiendi lähedased, et väljakirjutamisel ei arvestata perekonnaga, seda rohkem tundsid nad ennast kõrvale jäetuna (Foust jt 2012). Selline seis põhjustab ebakindlust, koormuse tõusu ja stressi ning lähedased ei tunne ennast patsiendi kojutulekuks ettevalmistatuna (Grimmer ja Moss 2001, Hvalvik ja Reierson 2015).
15 Byrne jt (2011) uuris eakate patsientide abikaasade kogemust, mis puudutas spetsialiseeritud geriaatrilise rehabilitatsiooni osakonnast (GRO) väljakirjutamist koju. Uurimistöö tulemusena selgus, et patsientide abikaasad muretsesid, et mõni asjaolu võib takistada abikaasa eest hoolt kanda, kui patsient koju jõuab. Arvestades eakate patsientide abikaasade enda vanust (keskmine vanus antud uurimuses oli 77,4 aastat), oli koormus, millega nad pidid tulema toime, märkimisväärne. Patsientide eakad abikaasad pidid tulema toime suurte muutustega suhtes ja elukorralduses ning samal ajal tegelema hoolduse meditsiinilise, füüsilise, emotsionaalse ja sotsiaalse aspektidega.
Toles jt (2017) uurimistöö otsis vastust küsimusele, kuidas planeeritud ja kindla struktuuriga väljakirjutamine õendusabi osakonnast ning sellele järgnenud sama osakonna töötaja ühenduse võtmine mõjutab patsientide ja nende lähedaste hinnangut valmisolekule väljakirjutamiseks.
Samuti uuriti, kui keeruline ja/või kasulik on õendusabi osakonna personali arvamusel planeeritud ja struktureeritud väljakirjutamise vormi kasutamine. Patsiendid ja nende lähedased, keda valmistati ette uurijate poolt väljatöötatud plaani järgi, hindasid oma ettevalmistust osakonnast lahkumiseks paremaks kui kontrollrühma osalejad. Osakonna personal leidis, et pakutud vorm sobiks igapäevaseks kasutamiseks.
Tartu Ülikooli Kliinikumis teostati siseaudit, mille eesmärgid olid hinnata tegevusjuhendi
„Patsiendi ettevalmistamine haiglast lahkumiseks” rakendumist kliinikumi statsionaarsetes osakondades, kui patsient oli pärast statsionaarset ravi suunatud koju, järelravile teisse asutusse või ISÕ osakonda, koguda ettepanekuid juhendi täiendamiseks ning koguda ettepanekuid juhendi rakendumise tagamiseks. Andmeid koguti haiguslugudest ning töötajate küsitluse abil, siseauditis osalesid valitud osakondade arstid ja õed. Selgus, et juhendi osaks olev kontrollkaart oli olemas keskmiselt 33% haiguslugudes ning kõige vähem olid täidetud järgmised kontrollkaardi väljad – õendusepikriis, järgmise tervishoiuteenuse osutaja informeerimine ning patsiendiõpetus (abivahendite vajadus ja hankimine; hooldus- ja abivahendite kasutamine; antud patsiendiinfo materjalid). Suurem osa töötajatest nõustus, et kontrollkaardi kasutamine tuletab meelde olulisimad tegevused patsiendi ettevalmistamisel haiglast lahkumiseks ning koondab infot erinevate spetsialistide tehtud tegevuste osas. Auditi käigus kerkis ülesse küsimus, kuidas kaasata lähedasi haiglaravi ajal nii, et olulistel teemadel osakonna personal vestleb vajadusel üheaegselt nii patsiendi kui ka lähedastega. (Pärn jt 2019.)
Varasemate uurimistöödega tutvumisel selgus, et hetkel puudub kokkulepitud, terviklik ning täismahus vabalt saadav hindamisinstrument, mis võimaldaks kirjeldada patsiendi lähedaste
16 hinnanguid tervishoiuteenuste järjepidevusele, lähtudes selle kolmest dimensioonist. Seetõttu kasutati käesolevas töös hindamisinstrumendina Hadjistavropoulos jt (2008) poolt koostatud hindamisinstrumenti, mis aitab hinnata patsiendi haiglast väljakirjutamise kogemust ning täpsustada tervishoiuteenuste järjepidevust mõjutanud tegureid. Toetudes oma töörühma varasematele uurimistöödele on Hajistavropoulos jt välja töötanud erinevate terviseseisunditega patsientidele mõeldud tervishoiuteenuste järjepidevuse hindamisinstrumenti – „Patsiendi hoolduse järjepidevuse küsimustiku“ (Patient Continuity of Care Questionnaire, PCCQ). Selle abil saab süstematiseeritud ülevaate patsientide hinnangutest ning teenuseosutaja saab parandada enda tegevusi teenuste järjepidevuse tagamiseks. Hadjistavropoulos jt poolt koostatud hindamisinstrumendi väiteid on käesoleva uurimistöö jaoks muudetud minimaalselt nii, et hindamisinstrumendi abiga saaks uurida patsiendi lähedaste kogemust ja hinnanguid tervishoiuteenuste järjepidevusele (vt lisa 1).
17 3. UURIMISTÖÖ METOODIKA
3.1. Metodoloogilised lähtekohad
Käesolev uurimistöö on empiiriline, kvantitatiivne ja kirjeldav. Kvantitatiivse meetodi kasutamisel toimub empiirilise info kogumine tavatingimustes. Kogutud andmed võimaldavad loendada ja klassifitseerida nähtust ja selle omadusi, võimaldades tegelikkusest paremini aru saada.
Kvantitatiivne lähenemine põhineb positivistlikul filosoofial, vastavalt millele on empiiriline avastus ainus usaldusväärsete teadmiste allikas. Lihtne kirjeldav uuring loob aluse edasiste, keerukamate uuringute läbiviimiseks. (Gray jt 2017.) Patsientide lähedaste tähelepanekud, mida nad esitasid vaba tekstina, on analüüsitud deduktiivse sisuanalüüsiga. Deduktiivse sisuanalüüsi aluseks on olemasolev teooria või raamistik ning see võimaldab teooriat testida (Elo ja Kyngas 2008).
3.2. Uuritavad ja nende värbamine
Uuritavateks olid Lõuna-Eesti Haigla AS, Põlva Haigla AS, SA Pärnu Haigla, SA Tartu Ülikooli Kliinikumi, Valga Haigla AS ja SA Viljandi Haigla ISÕ osakonna patsientide lähedased, kes külastasid patsienti ISÕ osakonnas ja/või tulid patsiendile järele osakonnast väljakirjutamisel.
Uuringusse kaasati patsientide lähedasi, kes olid täisealised, võimelised suhtlema eesti keeles ning nõus uurimistöös osalema. Kaasatud asutuste valikul lähtuti haigla liigist, et esindatud oleksid nii üld-, kesk- kui ka piirkondlik haigla. Uuritavate kutsumine uurimistöösse toimus kahe perioodi jooksul. Esimene uuritavate kutsumine leidis aset ajavahemikus juuli 2018–detsember 2018, kuid selle aja jooksul osutus vastajate määr väikeseks. Seetõttu taotleti uuritavate kutsumise perioodi pikendamist ning teine uurimistöösse kutsumine toimus ajavahemikus veebruar 2019–august 2019 (kaasa arvatud).
Uurimistöös osalenud haiglate vastava osakonna õendusjuhiga lepiti kokku uurimistöö eesmärgi ja sisu tutvustamise aeg osakonna personalile. Osakonna töötajatele selgitati uurimuse teemat ja läbiviimise plaani. Kohtumised/koosolekud toimusid ühes osakonnas korduvalt, et tutvustada uurimistöö sisu personalile, kes töötasid erinevatel päevadel/vahetustes. Uuritavate uurimistöösse kutsumise perioodil olid osakondadesse paigutatud üleskutsed uurimuses osalemiseks nii teadetahvlile (A3 formaadis paberil) kui ka nähtavale kohale kaasa võtmiseks (A4 paberil) (vt lisa 2). Üleskutse oli avaldatud ka haiglate ja/või osakondade kodulehtedel. Osakonna personalil paluti juhtida patsientide lähedaste tähelepanu toimuvale uurimistööle ja julgustada lähedasi osalema.
Juhul, kui patsiendi lähedasel oli uurimistöö kohta küsimusi, paluti osakonna töötajatel suunata
18 teda pöörduma uurimistöö autori poole. Osakonna personalil oli samuti kogu uurimistöö läbiviimise perioodil võimalus pöörduda uurimistöö autori poole küsimuste ja tähelepanekutega, mis olid seotud patsientide lähedaste uurimistöösse kutsumisega.
Kui patsiendi lähedane oli huvitatud uurimistöös osalemisest, võttis ta ühendust uurimistöö läbiviijaga kas e-maili või telefoni teel. Kui uurimusest huvitatud patsiendi lähedane kontakteerus uurijaga, tutvustati talle veelkord uurimistöö olemust, teavitati täiendavalt vabatahtlikkuse ja konfidentsiaalsuse tingimusi ning täpsustati, kas ja millisel viisil (paberil või veebikeskkonnas) soovib uuritav hindamisinstrumenti täita. Ükski lähedane ei soovinud täita paberil hindamisinstrumenti. Lisaks täpsustas uurimistöö läbiviija, millal orienteeruvalt on planeeritud patsiendi haiglast väljakirjutamine ning millisele e-maili aadressile võib hindamisinstrumendi veebilingi saata. Uurija saatis e-maili uurimistöös osalemise üleskutsega ning hindamisinstrumendi veebilingiga 3-4 nädalat pärast patsiendi planeeritavat haiglast väljakirjutamist. Hindamisinstrumendi saatmise aeg valiti tuginedes originaaluurimusele – osalejaid küsitleti neli nädalat pärast haiglast väljakirjutamist (Hajistavropoulos jt 2008) ning uurimise läbiviija lähtus eeldusest, et selle aja jooksul on saavutatud kontakt perearsti ja/või -õega või vajadusel muu vajaliku teenuse osutajaga (koduõde, sotsiaaltöötaja jms). Selle aja möödumist jälgis uurimistöö läbiviija, lähtudes uuritava poolt antud informatsioonist patsiendi väljakirjutamise kuupäeva kohta. Sellest ajast veel ühe nädala möödudes saadeti meeldetuletuskiri sama sisuga kõigile uuritavatele.
3.3 Andmete kogumine
Andmete kogumine toimus kahel perioodil juuli 2018–detsember 2018 ja veebruar 2019–oktoober 2019. Uuritavate vastused tulid uurimistöö läbiviija isiklikku parooliga kaitstud Google Drive keskkonda, tabeli kujul. Andmete kogumiseks kasutati Hadjistavropoulos jt (2008) koostatud hindamisinstrumenti “Patsiendi hoolduse järjepidevuse küsimustik” (Patient Continuity of Care Questionnaire, PCCQ), mille abiga on originaaluurimuses uuritud patsiendi haiglast väljakirjutamise kogemust ja tervishoiuteenuste järjepidevust mõjutanud tegureid.
Hindamisinstrument oli koostatud lihtsas keeles ning selles sisalduvaid väiteid oli võimalik ilma sisu muutmata kohandada käesoleva uurimistöö jaoks. Kohandatud hindamisinstrumendi abil sooviti saada ülevaade patsiendi lähedase hinnangutest tervishoiuteenuse järjepidevusele.
Hindamisinstrument koosnes 41 väitest, mille sobivust vastaja hindas 5-astmelisel Likerti skaalal.
Kui väide ei olnud kohaldatav, sai vastaja valida „ei ole kohaldatav” variandi. Vastusevarianti “ei ole kohaldatav” ei võetud analüüsimisel arvesse. Hindamisinstrumendi vastused olid kodeeritud
19 arvudeks, 5-astmelisel skaalal, kus 1 pallile vastas variant „Ei ole üldse nõus“ ja 5 pallile „Olen täiesti nõus“. Hindamisinstrument võimaldas anda hinnanguid tervishoiuteenuse järjepidevusele enne haiglast väljakirjutamist (27 väidet) ja pärast haiglast väljakirjutamist (14 väidet). Väited liigitati vastavalt mõõdetavale järjepidevuse dimensioonile, tuginedes originaaluurimusele ja väidete sisule. Informatsiooni järjepidevust mõõtsid väited 1-7, 9, 11, 13-16 ja 37, inimestevaheliste suhete järjepidevust – väited 17-22, 27-32 ning teenuste korraldamise järjepidevust – väited 8, 10, 12, 23-26, 33-36, 38-41.
Hindamisinstrument tõlgiti tõlkebüroos AS Dialoog. Tõlge vaadati üle koos juhendajatega ja mõned sõnastused kohendati vastavalt Eestis kasutatavatele terminitele, jälgides, et sisu ei muutuks. Käesoleva uurimistöö tarbeks küsimuste muutmine toimus minimaalselt, et need viia kooskõlla käesoleva uurimistöö teemaga. Hindamisinstrumendile lisaks paluti patsiendi lähedasel märkida demograafilised ja täpsustavad andmed – vastaja sugu, vanus, haridus, tööga hõivatus, elukorraldus ja seos patsiendiga, samuti patsiendi terviseprobleem, mille tõttu ta haiglasse sattus ning kui kaua patsient viibis haiglas. Vastajatel oli võimalik soovi ja võimaluse korral lisada vabas vormis küsitluse lõppu enda jaoks olulisi asju või tähelepanekuid.
3.4. Andmete analüüs
Andmete analüüsiks kasutati SPSS Statistic 26 ning Microsoft Office Excel statistilist tarkvara.
Hindamisinstrumendi abil saadud andmete analüüsi meetodina kasutati kirjeldavat statistikat, mille eesmärk on kirjeldada situatsiooni sellisena, nagu ta tegelikult on. Tulemused on esitatud sagedusjaotustabelitena. Tunnuste vaheliste erinevuste leidmiseks kasutati χ2 – testi ja ANOVA testi ning seoste leidmiseks korrelatsioonanalüüsi. Tulemuste olulisuse nivooks oli määratud 0,05 (vastab 95% tõenäosusele). Vabatekstina sisestatud patsiendi ISÕ osakonda suunamise põhjused on esitatud vastavalt lähedaste poolt kõige sagedamini esile toodud seisundile/diagnoosile.
Lähedaste poolt üle 10 korda väljatoodud diagnooside/seisundite alusel on moodustatud grupid võimalike erinevuste leidmiseks. Lähedase poolt väljatoodud diagnooside/seisundite arvu alusel on analüüsi teostamiseks moodustatud kaks gruppi – patsiendil toodud välja üks diagnoos/seisund ja patsiendil esineb kaks või enam diagnoosi/seisundit. Lisas 3 on toodud keskmised (M), standardhälve (SD) ning antud väitega mittenõustunud patsientide lähedaste osakaal, mille alla koondati vastused 1 (ei ole üldse nõus) ja 2 (pigem ei ole nõus). Uuritavate vastused on grupeeritud kolme järjepidevuse dimensiooni alusel ning järjestatud mittenõustunud patsientide lähedaste arvu järgi, suuremast väiksemani, kokku on võetud iga dimensiooni keskmine ja standardhälve.
Vabatekstina sisestatud vastajate tähelepanekud on analüüsitud sisuliselt.
20 3.5. Uurimistöö usaldusväärsuse tagamine
Uurimistöö jaoks kasutati patsientide tervishoiuteenuste järjepidevuse hinnangute uurimiseks koostatud hindamisinstrumenti “Patsiendi hoolduse järjepidevuse küsimustik” (Patient Continuity of Care Questionnaire, PCCQ) (Hadjistavropoulos jt 2008). Käesolevas uurimistöös kasutatud hindamisinstrumendiga oli võimalik tutvuda originaaluurimust kirjeldavas artiklis, see käsitleb kolme tervishoiuteenuste järjepidevuse dimensiooni nii patsiendi haiglas olemise ajal kui ka patsiendi haiglast väljakirjutamise järgselt. Originaaluurimuse läbiviijate hinnangul on hindamisinstrument sisemiselt kooskõlas, valiidne tervishoiuteenuste järjepidevuse mõõtmiseks ning usaldusväärne. Selle valmimise järgselt testiti instrumenti patsientide uurimisel ning eraldi testiti hindamisinstrumendi sisemist kooskõla kolmes alajaotuses, vastavalt kolmele järjepidevuse dimensioonile. Alajaotuste Cronbach-i α oli vahemikus 0,80 kuni 0,93 (Hajistavropoulos jt 2008).
Cronbachi α koefitsient jääb vahemikku ühest kuni nullini ning kõrgem Cronbachi α näitab, et eri küsimused usaldusväärselt mõõdavad konkreetset nähtust, olles omavahel korrelatsioonis (Tavakol ja Dennik 2011). Chen ja Chen (2017) tõlkisid “Patsiendi hoolduse järjepidevuse küsimustiku” kasutamiseks Taiwanis, kus eksperdid hindasid hindamisinstrumendi sisuvaliidsuse indeksiks 0,93. Antud indeks, jäädes vahemikku alates 0,8 ja kõrgem, näitab suurepärast sisuvaliidsust ehk hindamisinstrumendi võimet mõõta nähtust (Chen ja Chen 2017).
Hindamisinstrumendi kasutamise ja kohandamise luba saadi instrumendi autorilt Heather Hajistavropouloselt (vt lisa 4). Käesoleva uurimistöö teostamiseks taotleti luba kõikidelt uurimistöösse kaasatud haiglatelt ning kooskõlastus Tartu Ülikooli inimuuringute eetikakomiteelt (vt lisa 5). Uurimistöö pikendamiseks pöörduti uuesti haiglate ja Tartu Ülikooli inimuuringute eetikakomitee poole ja saadi kooskõlastus (vt lisa 6). Uurimistulemuste usaldusväärsuse tagamiseks ei tutvustatud osakonna personalile andmete kogumise instrumenti, kuna esines võimalus, et hindamisinstrumendi väited võiksid mõjutada personali käitumist võrreldes tavapäraste toimingutega.
Sarnaselt originaaluurimusega hinnati patsiendi haiglast väljakirjutamisega kaasnenud hinnanguid tervishoiuteenuste järjepidevusele, kuid seda uuriti lähedaste käest. Kohandatud küsimustiku usaldusväärsuse hindamiseks arvutati Cronbachi α koefitsient. Kasutatud hindamisinstrumendi esimese osa (27 väidet, lähedaste kogemused patsiendi haiglas viibimise ajal) Cronbachi α oli 0,95 ning teise osa (14 väidet, lähedaste kogemused pärast patsiendi haiglast väljakirjutamist) Cronbachi α oli 0,92. Kohandatud hindamisinstrumendi sisemist kooskõla arvutati ka lähtuvalt
21 kolmest järjepidevuse dimensioonist ning Cronbachi α oli vahemikus 0,89 kuni 0,92. Kõigi 41 väite Cronbachi α oli 0,97.
Kõigile uurimuses osalejatele oli tagatud konfidentsiaalsus ja anonüümsus. Kõiki, kes võtsid kontakti uurimistöö läbiviijaga, teavitati vabatahtlikkusest ja õigusest loobuda uurimistöös osalemisest. Uurimistöö andmebaasi ei tekkinud isiklikke andmeid, mis võiksid viidata kindlale isikule või patsiendile, samuti ei ole eristatav tervishoiuasutus. Igale küsimustikule omistati unikaalne kood. Tulemusi esitati üldistatud kujul. Muude andmete (nt e-kirjad, telefoninumbrid, nimed jms) jaoks moodustas uurimistöö läbiviija parooliga kaitstud arvutis eraldi kausta, kus säilitati andmebaasi ja muid uurimistööga seotud dokumente. Pärast uurimistöö kaitsmist dokumendid ja andmebaasid kustutatakse. Uurimistöö läbiviija ei ole tööalaselt seotud enamiku asutustega (va Valga Haigla), kus toimus töö läbiviimine, mis välistas võimalust mõjutada personali, uuritavaid ja tulemusi. Andmete töötlemisel kontrolliti üle, et andmestikus ei ole tekkinud vigu.
Valitud uurimis- ja analüüsimeetodid sobisid antud uurimistöö jaoks, kuna võimaldasid saavutada püstitatud eesmärki. Töö eesmärgist lähtuvalt võimaldas uuritavate grupp ehk patsientide lähedased koguda usaldusväärset ja olukorda kirjeldada võimaldavat teavet. Kirjandusest oli võimalik leida teisi tervishoiuteenuste järjepidevust mõõtvaid hindamisinstrumente, kuid need olid käesolevas töös kasutatud hindamisinstrumendist märkimisväärselt mahukamad (CARE Tool Discharge) või olid esmatasandi ehk perearsti-kesksed (Uijen jt 2012, Aller jt 2013), mis ei sobinud ISÕ osakonna patsientide lähedaste hinnangute kirjeldamiseks.
22 4. TULEMUSED
4.1. Täidetud küsimustike kaasamine analüüsi
Iga patsienti haiglas viibimise perioodil külastanud lähedane võis osaleda uurimuses. Uurimistöö läbiviimise aja jooksul võis uuringus osalenud haiglate ISÕ osakonda külastada ~ 4200 lähedast (Tervishoiustatistika), kellest moodustus käepärane valim. Uurimistöö läbiviijaga võttis ühendust 267 inimest, kes avaldasid soovi uurimuses osalemiseks ning neile edastati link küsimustikule.
Vastamiskeskkonda laekus 203 täidetud küsimustikku, vastamismäär 76%. Küsimustike analüüsimisel selgus, et osa patsientide lähedasi täitis selle ka siis, kui nende lähedane oli küsimustiku täitmise ajaks surnud, märkides seda vabavastuse väljal ankeedi lõpus – 7 vastust (3%). Kuna oluline oli hindamisinstrumendi mõlema osa analüüs, haiglas viibimise ajal ja haiglast väljakirjutamise järgselt, jäeti need küsimustikud analüüsist välja. Lõplik valim moodustus 196 uuritavast ning korrigeeritud vastamismäär oli 73%.
4.2. Uuritavate taustaandmed
Uuritavate taustaandmed on esitatud tabelis 1. Enamus vastanutest olid naised (67,9%), kõrgharidusega (67,3%), töötasid (66,9%), elasid patsiendist eraldi (64,8%) ja olid patsiendi lapsed või lapse abikaasad (59,2%). Uuritavatest suurima vanuselise rühma moodustasid 51-60 aastased vastajad (36,2%).
Tabel 1. Uuritavate taustaandmed
Vastused N (%) Vastused N (%)
Sugu Naine Mees Vastamata
133 (67,9) 53 (27,0)
10 (5,1)
Töötamine Töötate Ei tööta Muu Vastamata
131 (66,9) 58 (29,7)
4 (2,2) 2 (1,1) Vanus
18 – 30 aastat 31 – 40 aastat 41 – 50 aastat 51 – 60 aastat 61 – 70 aastat 71 – 80 aastat 81 ja rohkem aastat Vastamata
5 (2,5) 17 (8,7) 34 (17,3) 71 (36,2) 35 (17,9) 24 (12,3) 8 (4,1) 2 (1,0)
Kas Te elate:
Koos patsiendiga Patsiendist eraldi Vastamata
66 (33,7) 127 (64,8)
3 (1,5)
Haridus Põhiharidus Keskharidus Kõrgharidus Vastamata
1 (0,5) 59 (30,1) 132 (67,3)
4 (2,1)
Teie suhe patsiendiga Abikaasa/elukaaslane Laps/ lapse abikaasa Muu
Vastamata
46 (23,5) 116 (59,2)
31 (15,8) 3 (1,5)
23 4.3. Patsiendiga seotud andmed
Taustaandmetes küsiti kaks küsimust patsiendi kohta. Küsimusele „Kui kaua käesoleval korral haiglas viibimine on kestnud?” vastamiseks sai valida sobivaima vastusevarianti. Tulemused on esitatud tabelis 2.
Tabel 2. Patsientide haiglas viibimise kestus
Patsiendi haiglas viibimise kestus N(%)
7 – 14 päeva
Rohkem kui 14 päeva, kuid vähem kui 1 kuu Rohkem kui 1 kuu
Vastamata
15 (7,7) 91 (46,4) 89 (45,4) 1 (0,5)
Vastused küsimusele „Millise mure või terviseprobleemiga oli patsient viibinud haiglas?” esitasid uuritavad vabatekstina. Patsientide lähedased tõid seisundite/diagnoosidena välja: nõrkus/jõuetus – 42 korda, insult/peaajuinfarkt – 28 korda, südamehaigused/-puudulikkus – 28 korda, valud – 24 korda, põletikud (sh kopsupõletik) – 24 korda, kukkumine – 18 korda, operatsioon – 17 korda, kõrgvererõhktõbi – 11 korda, kasvaja/vähk – 12 korda, lamatised – 9 korda, diabeet – 8 korda, hooldusvajadus – 8 korda, tasakaaluhäire – 7 korda, Parkinsoni tõbi – 6 korda, vanadus – 4 korda, jt.
Kaks või rohkem erinevat seisundit/diagnoosi oli lähedase poolt välja toodud 123 korral (62,8%) ning üks diagnoos/seisund oli välja toodud 72 vastuses (36,7%). Ühel korral (0,5%) oli küsimus vastamata. Kahe ja enama diagnoosiga patsientide viibimine haiglas oli keskmiselt pikem, kui lähedaste poolt määratud ühe seisundi/diagnoosiga patsientidel (χ2=6,697, p=0,035). Statistiliselt olulised erinevused lähedaste hinnangutes küsimustikus toodud väidetele olenevalt patsiendi diagnooside arvust on esitatud tabelis 3. Kaks või rohkem diagnoosi väljatoonud vastajate hinnang antud väidetele oli madalam, kui lähedastel, kes märkisid patsiendi haiglas viibimise põhjusena ühe diagnoosi/seisundi.
Tabel 3. Vastajate hinnangute erinevused patsiendil esinenud diagnooside/seisundite arvu alusel
Hindamisinstrumendi väide χ2 df p
11. Mulle anti kirjalikku teavet lähedasele soovitatavate tugiteenuste (nt koduhoolduse,
intervallhoolduse, päevakeskuse) kohta ning teatati esimese vastuvõtu kuupäev. 10,958 4 0,027 15. Mind ja teisi mitteametlikke hooldajaid (nt perekonda, sõpru) informeeriti tugirühmadest ja/või
ühiskondlikest organisatsioonidest. 9,069 3 0,028
16. Mind informeeriti minu lähedase terviseseisundist määral, mis on vajalik tema abistamiseks. 9,831 4 0,043 χ2 – Hii-ruut statistik
df – vabadusastmete arv p – olulisuse tõenäosus
24 Lisaks analüüsiti, kes leidub erinevusi lähedaste hinnangutes selle alusel, kas patsiendil esines kindel diagnoos/seisund või mitte. Uuritavad, kes märkisid, et patsiendil esines kõrgvererõhktõbi, nõustusid vähem sellega, et nendele räägiti lähedase haiguse sümptomitest, mis ei vaja kiireloomulist abi ja sellest, kuidas nendega toime tulla ning, et neid teavitati olemasolevatest patsientidele ja nende hooldajatele mõeldud tugirühmadest, võrreldes selle diagnoosi/seisundi mitte väljatoonud uuritavatega. Uuritavad, kes tõid välja, et patsiendil esines kõrgvererõhktõbi, nõustusid rohkem sellega, et nad said kirjalikku teavet lähedasele soovitatavate tugiteenuste kohta ning nendele teatati esimese vastuvõtu kuupäev. Nende osalemine patsiendi järelravi kava koostamises ja sellega nõusolek, tunnetus, et nad on patsiendi osakonnast väljakirjutamiseks piisavalt ette valmistatud, ka tajutav perekonna osalemine patsiendi järelravi kava koostamises oli suurem, kui selle diagnoosi/seisundi mitte väljatoonud uuritavatel.
Patsiendi lähedased, kes märkisid, et patsiendi ISÕ osakonnas viibimise põhjuseks oli varasem operatsioon, nõustusid rohkem sellega, et nad olid piisavalt informeeritud patsiendi abistamiseks tema terviseseisundist ning et patsiendile oli koostatud järelravi kava, mida selgitati lähedasele.
Ka hindasid nad kõrgemalt enda ja kogu perekonna osalemist patsiendi järelravi kava koostamises, kui uuritavad, kes ei toonud operatsiooni välja. Uuritavad, kes tõid välja patsiendil esineva südamehaiguse, nõustusid vähem sellega, et patsiendi eest pärast haiglast väljakirjutamist hoolitsenud tervishoiutöötajad teadsid tema hetkeseisundit kui uuritavad, kes ei toonud südamehaiguse välja.
Valu tõttu haiglas olnud patsientide lähedaste hinnangud teavitamisele patsiendi diagnoosi ja prognoosi kohta, samuti haiguse kiireloomulist sekkumist vajavate sümptomite kohta olid madalamad, võrreldes lähedastega, kes ei olnud märkinud patsiendil olevat valu. Samuti olid valu tõttu haiglas olnud patsientide lähedased vähem rahul patsienti haiglas ravivate ja hooldavate tervishoiutöötajate poolt edastatud teabega ning perekonna osalemisega järelravi kava koostamises. Nemad olid ebakindlamad, kas kõik vajalikud dokumendid olid täidetud ning kas kõik patsiendi dokumendid või teave säilis pärast haiglast väljakirjutamist, võrreldes lähedastega, kes ei olnud märkinud patsiendil olevat valu.
Kukkumist välja toonud patsientide lähedased nõustusid vähem sellega, et neid teavitati jätkuravist, mis võib osutada patsiendile vajalikuks pärast haiglast väljakirjutamist (nt ravi eesmärgist, kuidas ja millal see võib toimuda), ja sellest, kas neil säilib ühendus patsienti ravivate tervishoiutöötajatega (nt arstiga jt), kui kukkumist mitte väljatoonud patsientide lähedased.
Põletiku, sh kopsupõletiku tõttu haiglas viibinud patsientide lähedased nõustusid rohkem sellega,
25 et neid teavitati patsiendile soovitatavatest ja ebasobivatest tegevustest, harjutustest ja abivahenditest ning olid rohkem rahul võimalusega rääkida patsienti ravivate ja hooldavate tervishoiutöötajatega ja võimalusega esitada neile küsimusi, võrreldes selle diagnoosi/seisundi mitte väljatoonud uuritavatega.
Ajuinsuldi tõttu haiglas olnud patsientide lähedased nõustusid vähem, et nad said selget teavet patsiendi diagnoosi ja prognoosi kohta, samuti haiguse kiireloomulist sekkumist vajavate sümptomite kohta ja kellega nende ilmnemisel peaks ühendust võtma, kui seda diagnoosi mitte välja toonud lähedased. Ajuinsuldi tõttu haiglas olnud patsientide lähedased olid vähem rahul võimalusega rääkida patsienti haiglas ravinud ja hooldanud tervishoiutöötajatega ning ei olnud veendunud, et infovahetus eri tervishoiutöötajate vahel oli hea, kui patsient viibis haiglas.
Tabelis 4 on esitatud tulemused väidetele antud hinnangute statistiliselt oluliste erinevuste osas patsientide lähedaste poolt väljatoodud diagnooside/seisundite alusel moodustatud gruppide ning selle diagnoosi/seisundi mitte väljatoonud uuritavate vastuste alusel. Lähedaste hinnangud teistele väidetele ei erinenud statistiliselt olulisel määral diagnoosi/seisundi alusel.
26 Tabel 4. Patsientide lähedaste hinnangute erinevus patsientide haiglas viibimise põhjusena esitatud diagnooside/seisundite alusel
Diagnoos/seisund ja väide χ2 df p
Kõrgvererõhktõbi
3. Mulle räägiti lähedase haiguse sümptomitest, mis ei vaja kiireloomulist abi ja sellest, kuidas nendega toime tulla.
14,335 4 0,006
11. Mulle anti kirjalikku teavet lähedasele soovitatavate tugiteenuste (nt koduhoolduse, intervallhoolduse, päevakeskuse) kohta ning teatati esimese vastuvõtu kuupäev.
9,867 4 0,043
13. Mind teavitati olemasolevatest patsientidele ja nende hooldajatele mõeldud tugirühmadest. 8,889 3 0,031
25. Osalesin lähedase järelravi kava koostamises ja olin kavaga nõus. 17,792 4 0,001
26. Ma tundsin, et olen lähedase osakonnast väljakirjutamiseks piisavalt ette valmistatud. 11,662 4 0,020 27. Perekond osales lähedase järelravi kava koostamises vajalikul määral. 20,233 4 0,000
Eelnenud operatsioon
16. Mind informeeriti minu lähedase terviseseisundist määral, mis on vajalik tema abistamiseks. 10,446 4 0,034 24. Minu lähedasele koostati läbimõeldud ja realistlik järelravi/edasise hoolduse kava ning seda selgitati mulle. 25,965 4 0,000
25. Osalesin lähedase järelravi kava koostamises ja olin kavaga nõus. 13,432 4 0,009
27. Perekond osales lähedase järelravi kava koostamises vajalikul määral. 13,596 4 0,009 Südamehaigused
28. Tunnen, et tervishoiutöötajad, kes hoolitsevad minu lähedase eest pärast haiglast väljakirjutamist, teavad
tema hetkeseisundit. 9,993 4 0,041
Valu
1. Mulle anti lähedase diagnoosi kohta selget teavet 10,134 4 0,038
2. Mulle anti lähedase haiguse prognoosi kohta selget teavet. 9,983 4 0,041
4. Mulle räägiti lähedase haiguse sümptomitest, mis võivad osutada kiireloomulise abi vajadusele ja sellest,
kellega peab nende ilmnemisel ühendust võtma (nt eriarsti, perearsti, hooldajaga). 10,420 4 0,034 20. Ma olin rahul minu lähedast ravivate ja hooldavate tervishoiutöötajate poolt edastatud teabega. 10,943 4 0,027 27. Perekond osales lähedase järelravi kava koostamises vajalikul määral. 14,893 4 0,005
39. Nii palju kui ma tean, olid kõik vajalikud dokumendid täidetud. 6,670 2 0,036
41. Nii palju kui ma tean, ei läinud pärast haiglast väljakirjutamist kaduma ühtegi minu lähedase dokumenti ega teavet.
7,956 3 0,047
Kukkumine
12. Mind teavitati jätkuravist, mis võib osutada lähedasele vajalikuks pärast haiglast väljakirjutamist (nt ravi eesmärgist, kuidas ja millal see võib toimuda), ja sellest, kas säilib ühenduslähedast ravivate tervishoiutöötajatega (nt arstiga jt).
17,261 4 0,002
Põletik, kopsupõletik
8. Mind teavitati lähedasele soovitatavatest ja ebasobivatest tegevustest, harjutustest ja abivahenditest. 10,666 4 0,031 22. Ma olin rahul võimalusega rääkida minu lähedast ravivate ja hooldavate tervishoiutöötajatega ning
võimalusega esitada neile küsimusi. 10,267 4 0,036
Ajuinsult
1. Mulle anti lähedase diagnoosi kohta selget teavet 12,078 4 0,017
2. Mulle anti lähedase haiguse prognoosi kohta selget teavet. 10,797 4 0,029
4. Mulle räägiti lähedase haiguse sümptomitest, mis võivad osutada kiireloomulise abi vajadusele ja sellest, kellega peab nende ilmnemisel ühendust võtma (nt eriarsti, perearsti, hooldajaga).
11,807 4 0,019 22. Ma olin rahul võimalusega rääkida minu lähedast ravivate ja hooldavate tervishoiutöötajatega ning
võimalusega esitada neile küsimusi.
12,900 4 0,012
23. Kui minu lähedane oli osakonnas, oli infovahetus eri tervishoiutöötajate vahel hea. 11,458 4 0,022 χ2 – Hii-ruut statistik
df – vabadusastmete arv p – olulisuse tõenäosus
