TARTU ÜLIKOOL FILOSOOFIATEADUSKOND
EESTI JA VÕRDLEVA RAHVALUULE ÕPPETOOL
Soolatüügaste ravimisviisid eesti ja iiri rahvameditsiinis Jakob Hurda kogu ja Iiri Folkloori Arhiivi materjalide põhjal
magistriväitekiri
Ave Tupits
Juhendajad: Dr.Phil Ülo Valk Ph.D. Cand. Bairbre Ní Fhloinn
Tartu 2004
SISUKORD
Sissejuhatus 4
1. Rahvameditsiinist üldiselt 9
1.1. Soolatüügastest rahvameditsiinis 12
2. Soolatüükad eesti rahvameditsiinis 15
2.1. Ravimismeetoditest 17
2.2. Ravivahendid elusloodusest 19
2.2.1. Inimeselt ja inimkehalt 19
2.2.2. Loomadelt 19
2.2.3. Taimsed ravivahendid 21
2.3. Muud ravivahendid 23
2.4. Loitsud 26
2.5. Eesti materjali analüüs 28
3. Soolatüükad iiri rahvameditsiinis 31
3.1. Ravimismeetoditest 32
3.2. Ravivahendid elusloodusest 33
3.2.1. Inimeselt ja inimkehalt 33
3.2.2. Loomadelt 34
3.2.3. Taimsed ravivahendid 36
3.3. Muud ravivahendid 39
3.4. Loitsud 41
3.5. Iiri materjali analüüs 43
4. Võrdlusanalüüs 46
4.1. Pilguheit laiemasse konteksti 52
4.2. Mõned probleemid 53
5. Soolatüügaste käsitlusi Internetis 54
5.1. Eesti materjal http://www.neti.ee põhjal 54 5.2. Iiri matejal http://home.iol.ie põhjal 57
5.3. Lõpetuseks 60
Kokkuvõte 61
Summary 63
Kasutatud allikad 67
Lisad 72
Lisa 1
Eesti kihelkondade kaart
Soolatüükaid puudutavad tekstid Jakob Hurda kogust
Lisa 2
Iirimaa maakondade ja krahvkondade kaart
Soolatüükaid puudutavad tekstid Iiri Rahvaluule Arhiivist
SISSEJUHATUS
Tervis ja hea väljanägemine on olnud hinnatud nii kaasajal kui minevikus. Eesti rahvakultuuris osati tervist väärtustada, mida näitab rahvameditsiini kohta leiduvate arhiivitekstide arvukus Eesti Rahvaluule Arhiivis. Et nahahaigused pole ainult tülikad, vaid ka silmatorkavad, on neile vastavalt tähelepanu pööratud.
Rahvameditsiin on pärimuskultuuri keerukas valdkond, mille paremaks mõistmiseks tuleb selle osiseid lähemalt uurida ja omavahel võrrelda, vaadata, mis on tõeliselt oluline ja millisena seda omas süsteemis on nähtud. Nähtused omandavad reljeefsuse millegi taustal, ühes meditsiinilises süsteemis tunnustatud ravimisviisid ei pruugi kehtida teises süsteemis (Veidemann 1987: 965).
Eesti materjali erijooned avalduvad selgemalt, kui lähtume võrdlevast perspektiivist.
Et folkloor omab lokaalsest laiemat kandepinda ja leviala, on ootuspärane leida erinevate rahvaste usundilis-maagilistes tõekspidamistes ja käitumises ühisjooni, mis ilmnevad ka rahvameditsiinis tuntud ravivõtetes. Seega pole üllatav, kui leiame sarnasusi nii kaugete maade rahvameditsiinis, kui seda on Eesti ja Iirimaa. Pealegi on neil sarnane ajalooline ja kultuuriline taust: mõlemat maad on valitsenud agressiivsed suurriigid, millest hoolimata on suudetud säilitada oma keel ja omanäoline kultuuripärand. Nii Eestit kui Iirimaad seob kuulumine euroopalikku kultuurikonteksti.
Käesoleva magistritöö eesmärk on jälgida, kuidas korreleeruvad eesti ja iiri rahvameditsiin ühe konkreetse nahahaiguse näitel ja vaadelda mõlema maa rahvameditsiini laiemas pärimuslikus kontekstis. Töö põhineb käsikirjalistel allikatel, mis pärinevad Eesti Rahvaluule Arhiivist Tartus ja Iiri Rahvaluule Arhiivist Dublinis.
Aastatel 2000-2002 sisestasin Eesti Kultuurkapitali toetusel Jakob Hurda kogu rahvameditsiinialast materjali Eesti Rahvaluule Arhiivi e-arhiivi. Läbi on töötatud kõik 162 köidet Jakob Hurda kogust. Leitud rahvameditsiinialased teated moodustavad tekstifaili mahuga 546 lehekülge, mis sisaldab arhiivitekste
mitmesuguste haiguste kohta, ravimisõpetusi, sõnumisi jne. Materjali lugedes süvenes minus huvi soolatüügaste rahvapäraste ravimisviiside vastu, millest kasvas välja käesolev magistriväitekiri. Et ainestik on erakordselt kirev, tekkis vajadus seda piirata, mistõttu valisin huviobjektiks need ravivõtted, milles ei kasutatud ravimtaimi.
Jakob Hurt alustas rahvaluule kogumist teatavasti juba 1860. aastatel. 1888. aastal esitas ta ajalehtedes „Postimees” ja „Olevik” üleskutse vanavara suurkogumiseks.
Selleks vanavaraks olid murdematerjal, rahvalaulud, jutud, lühivormid, kombed ja usund, sh ka rahvameditsiin. Ühtlasi jagas Hurt õpetusi, mida ja kuidas koguda ning avaldas juba kogutu kohta hulgaliselt aruandeid (Laar 1995: 150–152; Viidalepp 1980: 284–5).
Hurt võttis töö korraldamisel eeskuju mitmetest oma kaasaegsetest ja toetus ka enda varasematele kogemustele. Suurkogumine kestis üleskutse esitamisest 1906. aastani ja registreeritud kaastööliste arv oli lõpuks 960 inimest. Koos kunagiste Eesti Kirjameeste Seltsi ja teistegi kaastöölistega oli Hurdal abilisi tegelikult veelgi rohkem. Kogumise tulemused on eesti kultuuri ja rahvaluule seisukohalt vaieldamatult hinnalised. Lisaks sellele on Jakob Hurda töö pannud aluse kahele kultuuriasutusele Tartus – Eesti Rahva Muuseumile (1909) ja Eesti Rahvaluule Arhiivile (1927) (Viidalepp 1980: 282–290).
Asudes 2002. aasta sügisel Eesti Kultuurkapitali toetusel õppima Dublini Ülikooli (University College Dublin) Iirimaal, oli mul võimalik uurida, mida on soolatüügaste ravimisel kasutatud iiri rahvameditsiinis ja koguda ühtlasi ainest magistritööks.
Materjalide uurimise teiseks põhjuseks oli folkloristika õppeprogrammis kohustuslik uurimistöö.
Iiri arhiivitekstid pärinevad esiteks peamisest käsikirjade kogust (Main Manuscripts, jätkuv kogu), milles leidus soolatüügaste kohta uurimistööks liiga vähe tekste. Teiseks infoallikaks oli koolide käsikirjade kogu (Schools’ Manuscripts, lõpetatud kogu), mis on aastatel 1937-1938 Iiri Folkloori Komisjoni (Irish Folklore Commission, praeguse Iiri folkloori osakonna eelkäija) juhtimisel läbiviidud kogumiskampaania tulemus.
Käsikirjad sisaldavad kooliõpilaste poolt kogutud materjale oma kodupiirkonnast, tuginedes eelnevalt koostatud küsitluskavale (Irish Folklore and Traditions 1937).
Koolide käsikirjade kogu on korrastatud Iiri Vabariigi 26 maakonna kaupa.
Kogumiskampaaniast jäid kõrvale Ulsteri piirkonna 6 maakonda: Derry, Antrim, Tyrone, Fermanagh, Armagh ja Down ehk Põhja-Iirimaa, mis 1930. aastate lõpuks kuulus juba Suurbritannia koosseisu. Geograafiliselt põhjapool asuv Donegali maakond kuulub Iiri Vabariiki.
Materjalidega tutvumiseks uurisin esiteks peamises käsikirjade kogus leiduvat.
Seejärel valisin koolide kogu igast maakonnast (välja arvatud eelmainitud 6 maakonda Põhja-Iirimaal) juhuslikkuse alusel kaks käsikirja, kokku kogunes tekste 52 käsikirjast. Seni kogutud materjali paikapidavuse tõestamiseks ja kirjutatava töö hüpoteetilisuse vältimiseks oli otstarbekas keskenduda ühele piirkonnale.
Selleks piirkonnaks valisin Mayo maakonna Lääne-Iirimaal. Mayo on üks Iirimaa suurimaid maakondi ja tõenäosus leida läänepoolsete maakondade käsikirjadest mitte ainult ingliskeelset, vaid ka iirikeelset materjali, oli piisavalt suur. Eeldasin, et nii on tagatud uuritava ainese mitmekesisus. Ühtlasi pakkus huvi, kas kakskeelses materjalis esineb mingisuguseid erinevusi. Meenutame siinkohal, et domineeriv keel Iirimaal on pikemat aega olnud inglise keel. Iiri keele kasutuse järsu languse põhjustas näljahäda (1846–48) ja sellele järgnenud suur emigreerumislaine, peamiselt Ameerikasse (Schrier 1958: 3). Iiri Folkloori Arhiivi on sellest hoolimata õnnestunud koguda hulgaliselt iirikeelseid tekste.
Kuna lisaks Mayo materjalidele vaatasin uskumuste ja kommete leviku jälgimiseks läbi ka ühe väiksema maakonna, Sligo, materjali, on lõplik läbiuuritud käsikirjade (peamine käsikirjade kogu, mainitud juhuslikult valitud ja kõik Mayo ja Sligo käsikirjad koolide kogust) arv 165. Seega on uurimisainese saamiseks nii eesti kui iiri folkloori osas läbi töötatud enam-vähem võrdne arv käsikirju.
Mayo maakonna materjalide analüüsist valmis nii ingliskeelne uurimus (Tupits 2003a), mille üks eksemplar paikneb Iiri folkloori osakonnas Dublin’is ja teine autori käes, kui ka eestikeelne artikkel (Tupits 2003b). Soolatüügaste ravi iiri rahvameditsiinis on veel käsitlenud prof. Patricia Lysaght, kes 1975. aastal kirjutas selleteemalise lõputöö, kuid aja jooksul on uurimus kaduma läinud ja seda ei
õnnestunud Iiri folkloori osakonnast leida. Soolatüükaid on lühidalt käsitletud ka mõnedes üldrahvameditsiini alastes töödes (McClafferty 1979, Fallon 1994). Eesti rahvameditsiinis on nahahaigustega tegelenud nt Andra Veidemann ja Kristel Soomre.
Rahvameditsiini alane aines, millel käesolev töö põhineb, on vaid osa iiri ja eesti folklooris kogutust. Jakob Hurda kogu moodustab ainult ühe osa kõikidest eesti rahvaluulet käsitlevatest kogudest ja ka Iiri Folkloori Arhiivist on kasutatud vaid teatud hulk käsikirju. Ometi on uuritav materjalikogum sedavõrd suur, et laialivalguvusest hoidumiseks tuli seada mõningad piirangud. Esiteks oli vaatluse all ainult selline materjal, mis oli kirja pandud märksõnade soolatüükad, warts ja faithní all. Teiseks jäi kõrvale iiri rahvameditsiinis laialdaselt kasutusel olev ravi pühadest kaevudest võetud veega, samuti süvendatud taimeravi uurimine nii eesti kui iiri materjalis. Mõlemat tüüpi ravitsemine hõlmab palju muudki peale soolatüügaste, moodustades omaette kompleksid.
Ravimtaimedele on käesolevas töös tähelepanu pööratud niivõrd, kuivõrd neid soolatüükaid puudutavates teadetes ette juhtus. See kehtib nii eesti kui iiri materjali puhul. Siiski vaatlen kartuli, sibula jt taimsete ravivahendite kasutamisviise, kuna need on analoogsed mitmete muude ravivõtetega.
Käesoleva töö materjali esituses on eeskuju võetud nii George McClafferty magistritööst (McClafferty 1979), kui ka Emer Fallon’i uurimustööst (Fallon 1994), mis on kirjutatud Iiri folkloori diplomiprogrammi raames. Mõlema töö käsikirjad asuvad Iiri folkloori osakonnas Dublin’is.
Lühidalt töö ülesehitusest. Sissejuhatusele järgnevas esimeses peatükis käsitletakse rahvameditsiini ja soolatüükaid üldiselt. Teises peatükis esitatakse loend eesti rahvameditsiinis kasutatavatest soolatüügaste ravivahenditest ja materjali analüüs.
Kolmas peatükk kirjeldab analoogselt soolatüügaste ravi iiri rahvameditsiinis.
Neljandas peatükis võetakse kokku mõlema maa arhiivimaterjalid, analüüsitakse nende ühisosi ja erinevusi. Viiendas peatükis heidetakse pilk Internetis leiduvale ainesele nii eesti kui iiri veebilehekülgedel. Seejärel esitatakse kokkuvõte eesti keeles ja ingliskeelne resümee. Järgnevad lisad – esiteks Eesti kihelkonnakaart ja eestikeelne
arhiivimaterjal, teiseks Iirimaa maakondade ja krahvkondade kaart ja arhiivitekstid inglise ja iiri keeles. Iirikeelsete tekstide järel on esitatud lühitõlge inglise keelde.
Arhiiviteadete viidete korral on lühikese viitamissüsteemi puhul järgitud vastava maa traditsioone, eesti materjal on esitatud viisil: seeria lühend ja köite number, koma, lehekülje ja loendi number (nt H II 10, 289 (4)); iiri materjal aga viisil: seeria lühend ja köite number, koolon, lehekülje number (nt SMS 980: 128). Lisas olevate eesti arhiiviteadete viitamissüsteem on järgmine: seeria lühend ja köite number, lehekülje number < kihelkond, vald – koguja, sulgudes kogumise aasta. Iiri materjali esitusviis on: seeria lühend ja köite number: lehekülje number < maakond, krahvkond, vald.
Noteerituna on esitatud Mayo ja Sligo maakonna tekstid, kuna nii rohkearvuliste teadete täpseks ülestähendamiseks nappis aega ja vahendeid (tekstide otse arvutisse sisestamise võimaluse puudumine). Ülejäänud maakondade käsikirjadest leitud teated on esitatud võimalikult täpsel kujul, välja arvatud mõningane normaliseerimine iirikeelsete tekstide puhul, mille põhjuseks on sealne praktika. Lisas leiduvad eestikeelsed tekstid on arvutisse sisestanud Melika Kindel, Ell Vahtramäe ja Ave Tupits. Kui tekstide viidetes sisestamise kohta märge puudub, on teksti sisestajaks käesoleva töö autor.
Töö valmimise protsessi toetas rahaliselt Eesti Kultuurkapital. Kaasa on aidanud juhendajad Ülo Valk ja Bairbre Ní Fhloinn. Tänuavaldused kuuluvad veel Eesti Rahvaluule Arhiivi töötajatele Tartus ja Iiri folkloori osakonna töötajatele Dublinis, Mare Kõivale ja Renata Sõukandile näpunäidete eest, samuti kaasmagistrant Ülle Kärnerile innustavate vestluste eest.
1. RAHVAMEDITSIINIST ÜLDISELT
Mõistet „rahvameditsiin” (inglise keeles folk medicine) kasutas esimesena trükisõnas briti antropoloog William George Black 19. sajandi lõpupoolel. Kuna rahvameditsiin on vanem kui akadeemiline meditsiin ja hõlmab endas nii eneseravi kui ka ravitsejate tegevust, tuleks seda vaadata kui kõikide meditsiiniliste praktikate algallikat. Ühtlasi hõlmab rahvameditsiin endas väga erinevaid uurimisalasid – antropoloogiat, religiooni, botaanikat ja zooloogiat ning farmaatsiat (Hatfield 2003: xvii).
Rahvameditsiinis on nii usundilisi kui ka maagilisi käitumisjooni, viimased on siiski rohkem esiplaanil. Usundilisele käitumisele on teatavasti omased ohvrid ja palved (Honko & Pentikäinen 1997: 73), ravipraktikas on aga mitmesuguste ravivahendite matmine vaadeldav ohverdamisena ja nii mõnedki loitsud on tegelikult kristlikud palved loitsu funktsioonis.
Maagias kasutatakse eesmärgi saavutamiseks, antud kontekstis haiguse kadumiseks, kindlaid skeeme. See, mis ei toimi, hüljatakse, või võetakse kasutusele midagi uut (Honko & Pentikäinen 1997: 73). Selline praktika põhjendaks soolatüügaste ravi mitmekesisust – ebaefektiivseks osutunud ravivahendi asemel katsetatakse uusi, mis suurendab folkloorset varieeruvust. Rahvameditsiinis kasutatakse teisisõnu teatud kindlaid süsteeme ja eeldatavasti on arhiivikäsikirjades talletatud meetodid enamasti äraproovitud ning traditsioonikandja seisukohalt toimivad.
Don Yoder jagab rahvameditsiini kahte suuremasse kategooriasse: looduslik ja maagilis-religioosne rahvameditsiin. Looduslik rahvameditsiin kujutab endast ravi taimede, mineraalide ja loomsete vahenditega. Maagilis-religioosses rahvameditsiinis kasutatakse loitse, religioosse iseloomuga sõnu ja tegevusi (Yoder 1972: 192). Sellise jaotuse kohaselt lahterdub soolatüügaste ravi materjali järgi nii loodusliku kui ka maagilis-religioosse rahvameditsiini alla.
Mitmed autorid on rõhutanud veel rahvameditsiini ühiskondlikku loomust, tõstes esiplaanile kollektiivi ja indiviidi (ravija) suhted. Ravija olemasolu oli kogukonna
tervise ja eksisteerimise seisukohalt tähtis, ravijat usaldati ja tema autoriteedile toetuti (Veidemann 1987, Yoder 1972: 204–206; Honko 1962–63: 296–299). Vajadus ravija järele on eriti silmapaistev olukorras, kus akadeemiline meditsiiniline abi on rahvale raskesti kättesaadav ja suhtumine koolitatud arstidesse umbusklik (Põvvat 1992: 48).
Ometi on nii rahvameditsiin kui teaduslik praktika ajaloos käsikäes ja kõrvuti eksisteerinud (Hatfield 2003: xvii; Põvvat 1992: 48) ning käesoleva töö autori tähelepanekute järgi jätkub (kohati isegi süveneb) selline kooseksisteerimine tänini.
Vaadeldes seda, mida öeldakse haiguste kohta Jakob Hurda kogus, selguvad järgmised tõekspidamised:
Kust tõbi tulnud? Haigus hakkanud? 1)maast saanud! 2)küünlast! (Tõnise vak. - Kurat) 3)Kurja inimese tehtud! 4)Jumala nuhtlus. – H III 15, 605 (17, 1) < Vändra khk.
Kõikide tõbede eest hoitmiseks kivi pealt kus hauk sees veet ja pestakse käsi ehk kus haikus külles siis peab see ära paranema – H II 49, 1007 (116) < Kolga-Jaani khk. - J. Lobjak (1894).
Kui võõrasse kirikusse minnakse, siis peab sellest samast uksest kus sisse minnakse jälle välja tulema, muidu võib santi haigust külgi saada. – H III 25, 241 (226) <
Viljandi < Valjala khk., Lõune v. - Johann Evert (1895).
Kõigis kolmes teates on märgata universaalsust, eriti kahes esimeses tekstis. Haigus võib külge hakata mitmetel põhjustel, nt maast (tegelikult ka tuulest, veest), haiguse võib põhjustada eksimus ja/või lugupidamatu käitumine tõnnivaka suhtes, keegi kuri inimene võib teisele haiguse külge saata ja ka Jumal võib karistada haigusega. Veega pesemine on ravimises (sh soolatüügaste puhul) üks lihtsamaid ja käepärasemaid meetodeid, kirikuga seonduvale viidatakse veel allpool.
Nahahaiguste kohta leidusid Hurda kogus järgmised teated:
Naha haiguste, Leetre, Rõuge j.m. on olnud, lastele antud küpsetud erneid ja see aidanud kõik muud apteeki ja tohtri rohud olnud tundmata asjad. – H II 33, 188 (1) <
Peterburi kub., Jamburi kr., Sagooritsa m. < Simuna - Juhan Silbergleich (1889).
Kes naha haiguses on, see peab muti mullaga ennast puhtaks pesema. – H II 38, 496 (12) < Rakvere - Friedrich Kraas (1892).
Kui lapste sündimise ajal pisut soola ahju visatakse, siis saavad see laps iialgi kärna tõbesse jääma. – H III 27, 411 (25) < Halliste khk., Uue-Kariste
Nii herned, sool kui muld on soolatüügaste ravis kasutatavad elemendid. Kui tähelepanelikumalt vaadata, on kõik kolm ka otseselt maaga seotud, vihjates nii ehk arusaamale, et haigused tulevad maast. Kõige otsesemalt on soolatüügaste raviga seotud tekst soola ahju viskamise protseduurist, mis antud juhul on ilmselt mõeldud haiguse ennetustõrjeks kõige varasemas võimalikus staadiumis.
Kes kassi lakutud riista seest kõige enne sööb, see jäeb naha haigusesse. – H II 43, 542 (11) < Kolga-Jaani khk. - K.F. (1893).
Suplemine enne Jüri päeva kautab kõik naha haigused – H II 53, 341 (7) < Viru- Jaagupi khk - J. Ant (1895).
Enne Jüri päevä ärä matertet nõglu uisa pääge vajotemine om ää mitme taoleste naha aiguste vastu. – H III 6, 675 (7) < Paistu khk, Heimtali v. - Liisa Lepik (1889).
Uskumus, et kassi keel annab haigusi, on eesti rahvameditsiinis üsna laialt levinud.
Sama valdav on enda ravimine enne jüripäeva – siinsetes tekstides on raviks suplemine või ussi peaga haigele kohale vajutamine. Viimane on omakorda maagiline toiming, kuna uss on rahvaluules erilise staatusega.
Kui naisterahvast misgid naha haigust oled saand siis kaub see kohe ära kui
naisterahva särgi saba sisse tulise kerikse kivi paned ja sellega haiged kohta autad. – H III 23, 626 (10) < Poolamaa < Kose, Rapla – T. Viedemann (1896).
Kui midagi viga on (nagu kärnad või sügelasid) ei tohi kirikusse minna, siis ei saa neist tervel elu ajal lahti. – H III 25, 241 (225) < Viljandi < Valjala khk., Lõune v. - Johann Evert (1895).
On sinul kuri haigus, kärnad, paised j.n.e. Siis mine (suvel) jõkke – pese jõe rohuga, saada takka kätt alla vet ja ütle: Kui vesi toond, siis vesi viigu – siis mine tuule kätte, – katsu haiget kohta ja pilla igale nelja külje poole kätt ning hüia jälle: Kui tuul toond, siis tuul viigu. - viimaks suru haigust vastu maad ja räägi jälle Kui maa toond siis maa viigu! ning iga ütlemise juures ütle: Isa, pojuke, püha vaimuke, aamen!+++
– H IV 2, 592/3 (156) < Uue-Vändra khk. - Karl Bender (1886/9).
Siinse esimese teksti juures tekib mõte, kas naisterahvalt haiguse saamine viitab kuidagi patriarhaalsele tõekspidamisele nahahaiguste päritolust ja kas peaks samamoodi toimima, kui haigus on meesterahvalt saadud. Mitmes teates on mainitud kirikut, seega näib, et kirikuga on seotud laiem ravimaagiline käitumine.
Eriti markantne on viimane tekst, kus on ära toodud terve keeruline lausumiste ja toimingute kompleks, millest lisaks sõnumistele ei puudu ka kinnitus ühtlasi nii kristlike kui rahvapäraste traditsioonide järgi – palve ja kolm ristimärki. Kõikides teadetes on niisiis näha üldisi tõekspidamisi ja viiteid maagilisele mõtlemisele.
1.1. Soolatüügastest rahvameditsiinis
Rahvameditsiinilist käitumist analüüsides võime selle taandada üksikutele tegudele, mille põhjuseks on kavatsused (Kamppinen 1989: 25–6). Sellelt lähtekohalt kerkivad üles mitmed hüpoteetilised küsimused, mida võidi mõelda soolatüügaste ravi otsimisel. Esiteks on ilmselge, et kavatsuseks on soolatüüka kaotamine. Esimene küsimus on seega: kuidas? Sellest tuleneb omakorda terve rida küsimusi:
milline soolatüügas välja näeb? – suur, väike, kõva, pehme jne;
kas tüügas sarnaneb millelegi?;
kas tüügas ilmus pärast millegi konkreetse tegemist?;
kas tüükale sarnanevat asja saab raviks kasutada (ning kust seda saada)?;
millised on teised sarnased haigused ning mida kasutatakse nende raviks?;
millised on muud üldtuntud ravivahendid, mida kasutada annab?
Põhimõtteliselt võib siin kõige esimeseks kavatsuseks pidada hoopiski soovi hea välja näha või vähemalt soovi silmatorkavatest nahaprobleemidest vabaneda. Kuigi esitatud küsimused on hüpoteetilised ja tuletatud folkloori kirjapanekutele tuginedes, peaksid järgnevates peatükkides leiduvad loetelud andma vastuse siinkohal toodud küsimustele.
Soolatüükad põhjustavad nende omanikule, enamasti just lastele, ebamugavust ja piinlikkustki. Nii on soolatüügaste ravimiseks rahvameditsiinis kasutatud tervet müriaadi vahendeid. Gabrielle Hatfield oletab, et kuna soolatüükad ei kujutanud endast surmahaigust, ilmusid ja kadusid silmnähtava põhjuseta ja allusid igasugusele
ravile, andis see ühtlasi ideaalse võimaluse eksperimenteerimiseks (Hatfield 2003:
363).
Patrick Logan, meditsiinidoktor ja University College Dublin’i vilistlane, mitmete populaarteaduslike raamatute autor, märgib samuti, et soolatüügaste raviks kasutatakse kõike, mis on lihtne, odav ja üsna efektiivne ning sellise laia valiku tagapõhjaks on hea psühhoteraapia (Logan 1972: 118, vt ka Hatfield 2003: 364).
Lauri Honko oma artiklis Rahvameditsiini efektiivsusest (On the Effectivity of Folk Medicine) käsitleb omakorda platseebofenomeni, tõstes esile fakti, et kui arst on veendunud ravimi efektiivsuses, tagab see patsiendi usu ravimisse ja ühtlasi patsiendi tervenemise (Honko 1962/3: 294). Sama usk kehtib ka rahvameditsiinis, sealhulgas soolatüügaste ravis.
Logan jaotab soolatüügaste ravimisviisid järgmiselt: 1)suretamine, 2)sümboolne pesemine, 3)soolatüügaste teisele ülekandmine. Selliseid ravimisvõtteid on leitud ka anglo-saksi maagiast (Logan 1972: 118, 121). Võib siiski oletada, et ainus kategooria, mis haige jaoks kehtis (ja siiani kehtib), on haigusest lahtisaamine. Eriti leidlikud on soolatüügaste vastu võitlemisel olnud lapsed (Opie 1959: 118).
Rahvameditsiinis ja selle võtete kasutamises on midagi üldinimlikku. Me kõik oleme huvitatud heast tervisest ja selle püsimisest, igatahes on raske ette kujutada kedagi, kes tahaks elupäevi haigena veeta. Sellelt lähtekohalt on rahvameditsiini-alast teavet tõenäoliselt ka arhiividesse kogutud ja uuritud. Lisaks on kogujaid ilmselt köitnud materjali folkloorne külg ning soov talletada eriskummalist ja hariduse levikuga kaduvat „ebausku”.
Oskus erinevate vahenditega ravida ja ravimisviisile vastavalt käituda anti rahvatraditsioonis edasi nii suuliselt kui ka praktiliselt ja ilmselt olid edasiandjateks peres või ühiskonnas autoriteetsed inimesed. Sest kui õpetust ei anta edasi piisavalt veenvalt ja usutavalt, kui suured on siis šansid, et see oskus põlvest-põlve edasi kandub, et seda kasutatakse ja et see lõpuks folkloristide „töölauale” satub? Lisaks on antud pärimuse kandjateks ja levitajateks tõenäoliselt olnud need, kellel oli probleeme soolatüügastest lahtisaamisega. Nii võib pärimusrühma ehk „rahva” ühiseks
defineerimistunnuseks (Dundes 2002: 17–18) võtta koguni soolatüügaste olemasolu.
See rühm on piirideta ning traditsioonide põhiosa on üsna laialt tuntud.
2. SOOLATÜÜKAD EESTI RAHVAMEDITSIINIS
Hurda kogus leidus andmeid soolatüügaste ja nende ravi kohta 94 käsikirjas.
Arhiivimaterjalide järgi olid soolatüükad üsna tavaline probleem. Tekstides sisaldub ka parajal määral „segast” ja kattuvat materjali – tihtipeale pakutakse mitme haiguse puhul ühesugust ravi või samastatakse erinevad nahaprobleemid – siin nt on samastatud käsnad ja tüükad, kuid sarnasusi tuleb ette ka sammaspoole või mõne muu nahahaiguse ravis.
Ühes arhiiviteates on öeldud, et maa-aluste ehk maast-saanud haiguste sekka loeti paised, vistrikud, sügelised, koeranaelad, soolatüükad, sammaspool ja veiseröögatis.
Nende raviks kasutati mitmesuguseid maarohtusid, preesilt hõbeda kaapimist jne (H II 20, 814 (1)). Teisalt arvati, et kui kuskil keha peal on käsn ja inimene ise seda ei näe, on tegu õnnekäsnaga, mida ei tohi kaotada (H II 31, 233 (45)). Soolatüügaste ravimiseks kasutatavad vahendid on mitmekesised, samas on ka selgelt esiletõusvaid
„turuliidreid”, nagu näiteks ravi soolaga, kuuvalgel soolatüügaste hõõrumine ja veega pesemine.
Keeleliselt tähistatakse soolatüükaid mitmeti – (hane)suletüid, sulutüid/tüüd, visked, soolatüükad, soolatüvikad. Soolatüügaste seostamine linnusulgedega jääb geograafiliselt rohkem edela-lääne suunda – Audru khk, Tõstamaa khk, Saaremaa, Muhu. Mainitakse ka käsnu, kärnu, vistrikke ja koeranastikuid, kusjuures ravimisviisid jäävad tihti samaks ning mõnes teates on haigused omavahel võrdsustatud, nt soolatüügas on antud lisaks sulgudes.
Selline võrdsustus võib hoopiski olla koguja- ja mitte informandipoolne. Seda on aga tagantjärele enamasti võimatu täpsustada ja kontrollida. Samas võib oletada, et erinevate väiksemate nahahaiguste vahel suurt vahet ei tehtud, peaasi, et ravi mõjus ja kui mingi konkreetne abinõu oli teada, miks ei võidud seda siis rakendada mitme haiguse puhul? Täiesti võrdväärsetena on käesolevas töös siiski aktsepteeritud tekste, kus omavahel on võrdsustatud käsnad ja soolatüükad. Kärnade, eriti aga koeranaelte puhul jääb siiski ruumi kahtlustele.
Teadetes põhjendatakse muu hulgas seda, kuidas või mille tagajärjel soolatüügas tekib. Alljärgnevas loendis on ära toodud ka mõned viitetekstid. Üks tavalisimaid põhjusi on, kui keegi soola tulle viskab (H II 16, 702) või kui teist soolaga või soolasega visatakse (nt H II 20, 520 (11), H II 21, 324 (10)). Ühel juhul on täpsustatud, et kui teist inimest neljapäeva õhtul soolaga visata, tekivad tüükad (H II 38, 495). Lapsele võivad soolatüükad tekkida, kui lapseootel ema on soola tulle pillanud ja kuuleb põlemise raginat või kui lapsed koerusest soola tulle loobivad (H II 39, 742). Samuti on tüügaste tekkepõhjusena mainitud soola varastamist (H II 27, 385 (47)).
Soolatüükaid saavad need, kes üksteist hernestega viskavad (H II 47, 619 (91), H III 13, 421 (20) – ravi mitmesugune) või kui süüakse maas kasvama läinud herneid (H II 57, 446 (30) – ravi mitmesugune). Samuti on põhjuseks risttee pealt leitud raha üleskorjamine (H II 57, 446 (31)) ja teisele antakse tüükaid silgusabaga palja ihu peale lüües (H II 57, 465 (8)). Hane tiivaga ei tohi teist lüüa (H III 5, 58 (15) <
Saaremaa) ega sulgi tulle visata (H IV 6, 579 (28) < Muhu) – Muhus on vasturaviks pakutud soola või 9 odratera üle õla tulle viskamist. Ka nõudepesu nuustikuga ei tohi käsi pesta (H III 7, 441 (15)), teise silmadesse ei tohi sülitada (H IV 6, 583 (39)) ega teise käe pealt soolatüükaid lugeda (H III 16, 42 (4)).
Erijuhuks on teade, et kui loom inimese peale röögib, siis peab teda lööma, et vältida soolatüügaste saamist (H II 41, 24 (9)). Looma röökimine on aga tavaliselt sammaspoole ehk veiseröögatise tekkepõhjus, kuigi tõrjevahendiks on sel juhul enamasti vasturöökimine.
Soolatüügaste ärahoidmiseks soovitatakse võõras saunas enne vihtlemist peotäis soola kerisele visata, et midagi külge ei hakkaks (H III 26, 187 (17)) või kui teistel nahahaigus on, tuleb vasaku jalaga sauna astuda, enne sauna minemist vihaleht suhu panna ja väljumiseni suus hoida (H III 26, 187/8 (19)). Samamoodi on nahahaiguse korral võimalik saunast abi saada, kui vihaga kolm korda pahema jala kanna alla lüüa (H III 11, 755 (17)).
Paljud eelpool toodud arhiivitekstid viitavad haiguse nakkuslikule iseloomule. Kuigi tekstides seda otsesõnu ei öelda, mõisteti väga hästi, et kelleltki teiselt või ka milleltki võib endale soolatüükad külge saada ja see teadmine on ilmsesti paljuski mõjutanud ravivahendite valikut ja läbiviidavaid protseduure, milleni jõutakse edaspidi.
Loendid siin ja järgnevas peatükis on esitatud järgmiselt: esiteks viidatakse üldistele ravimeetoditele, seejärel tuuakse loend ravivahenditest elusloodusest, mille alla kuuluvad inimkehaga või üldse inimesega seotu, ravimine loomade ja loomsete produktidega ning taimsetel alustel põhinevad ravivahendid. Seejärel esitatakse ravivahendid eluta loodusest ja lõpuks käsitletakse loitse. Jooksvalt viidatakse näitetekstidele, mille arv ei näita siiski ravivahendi tegeliku kasutamise arvukust.
2.1. Ravimismeetoditest
Siin toodud ravimismeetodid on lühike kirjeldus sellest, mida arhiivitekstide järgi soolatüügaste vastu on kasutatud. Peale ravimeetodite viidatakse mitmetele ravivahenditele, mille kasutamise juures on muuhulgas oluline siiras usk ravi toimemehhanismi (H I 2, 490 (15)).
Ravimine kuuvalgel
Soolatüükaid võis esiteks lihtsalt kuule näidata (H II 15, 378 (9)) või kolmel neljapäeva õhtul kuule näidata, peale sülitada ja pühkida (H II 53, 651 (27)). Kolm ööd järjestikku tuleb neid kohti, kus tüükad asuvad, ukse- või aknaaugust paistva kuu valgel hõõruda (H I 2, 490 (15)). Haiget kohta tuleb kuuvalgel muljuda, sama ravi on pakutud ka kidi kohta (H I 3, 160 (3)). Ühes teates on märkus, et tüükaid pesti just nimelt kuuvalgega ja mitte veega (H I 5, 212 (48).
Koeranästikute (soolatüügaste) ravimisel on soovitatud õhtul täiskuu valgel haiget kohta kuupaistel hoida ja selle seina vastu hõõruda, kuhu kuu peale paistab (H II 7, 840 (3)). Kuuvalguses põrandalt võetud prügi või õlgedega võib tüükaid hõõruda (H II 59, 528 (2); H II 65, 679 (11)). Täiskuu ajal võeti kuuvalget nagu vett pihku ja hõõruti tüügastega kaetud kohti (H II 10, 289 (3)). Võib ka lihtsalt õue minna ning imiteerida kuuvalguse võtmist ja sellega tüügaste pesemist (H II 15, 115 (31)).
Kirikuga seotud meetodid
Soolatüükaid tuleb kiriku seespoolse seina vastu nühkida (H I 7, 395 (2)). Võib ka kiriku nurga külge hõõruda (H I 10, 61 (2)). Selle käega, kus soolatüükad küljes, tuleb kiriku nurka tõsta (H II 40, 1103 (2)), soovitatakse ka salaja soolatüükaid vastu sisemist kirikumüüri (H II 40, 887, 64)) või kantsli kohal vastu müüri hõõruda (H II 49, 753/4 (171)). Kirikusse minnes tuleb käe või sõrmega kiriku ukse kõrval kolm risti tõmmata (H III 15, 31 (13)).
Ravimine ristteel
Kolme teeharu ristumiskohal tuleb igale teelahkmele haige kohaga kolm risti teha (H III 15, 31 (13)). Mitmetes tekstides on öeldud, et puupulki vmt tuleb ristteele maha visata, kust kergeusklikud möödujad tüükad endaga kaasa võiksid viia.
Lugemine
Soolatüügaste ravina võib iga tüüka kohal vanakuu neljapäeva õhtul lugeda – “üks, kaks, kolm” ja samal ajal näpuga peale vajutada (H II 57, 271 (79); H III 18, 219 (1)).
Variandina võib üheksani lugeda ja tüükale iga kord vajutada, siis veel verd nartsu sisse võtta ja narts niiskesse kohta mädanema jätta (H III 18, 219 (5)). Samuti kadusid soolatüükad, kui neid igal hommikul ja õhtul üle lugeda (H III 31, 594 (13)).
Lõikamine
Noaga tuleb tüükast tükk ära lõigata ja maha matta (H II 57, 272 (84)). Võib ka habemenoaga lõigata ja soolaga hõõruda (H II 49, 753/4 (171)) või tüügas risti katki lõigata ja kriiti sisse panna (H III 18, 219 (4)).
Lisaks eelpool toodule praktiseeritakse soolatüügaste kaotamist analoogiamaagia põhimõttel, kui ravivahend maetakse või visatakse kuhugi mädanema ning eeldatakse, et kui kasutatu hävineb, kaovad ka soolatüükad. Samuti on valdav niidi või (juukse)karva sidumine tüüka ümber, mis järgib ühest küljest tüügaste lõikamise põhimõtet, teisest küljest on see viis soolatüükaid närvutada.
2.2. Ravivahendid elusloodusest 2.2.1. Inimeselt ja inimkehalt Teine inimene
Pahaaimamatul inimesel peab laskma tüükaid lugeda, seejärel sülitades ütlema:
„Nassud sulle ja minno käed puhtaks” ning lugeja juurest ruttu ära jooksma (H II 27, 969 (28)). Soolatüükad kaovad, kui ema esimene tütar seljataga erepunasele lõngale iga tüüka jaoks üheksa sõlme teeb ning seda lõnga tuleb mädanemiseni toa nurga all mulla sees hoida (H II 40, 1103 (4)). Kui kaks inimest mööda teed lähevad, tuleb hõigata: „Võtke kolmas ka üten!” (H II 44, 403 (8)). Kui soolatüükaid palju on, tuleb üks neist katki teha ja rahvarohkes kohas veri kellegi riiete vastu nühkida (H II 54, 562 (35)).
Surnu
Surnu sõrmega tuleb kolm korda soolatüükaid vaotada (H I 7, 395 (2)). Siin võib ehk kahelda, kuivõrd on surnu eluslooduse osa, kuid töö autori meelest kuulub lahkunu senikaua inimühiskonda, kuni teda veel maha maetud ei ole ning vaevalt et keegi antud ravi eesmärgil surnut üles kaevama läks.
Sülg
Mitme ravi täienduseks soovitatakse sülge kasutada, nt niipalju kordi vastu tuult sülitada, palju niidil sõlmi sees on (H III 14, 686 (5)). Samuti võib sülitades sõnuda (H II 27, 969 (28)) või lihtsalt rohkelt tüügastele peale süljata ja viiskanda teha (H II 55, 52 (2)).
2.2.2. Loomadelt Rohutirts
Rohuritsu hammustamine pidi soolatüüka kaotama (H I 5, 212 (59); H II 22, 189 (39);
H II 68, 792 (19); H III 13, 447 (2)). Ühes teates on humoorikalt mainitud, et sellel rohutirtsul peab hea kõva hammas olema (H II 18, 861 (4)). Üldse olevat rohutirtsul kahte sorti rohtu – kollane on tervise rohi, must haiguse rohi. Vastavat rohtu eritab rohutirts aga kohtlemise järgi – kui palutakse, annab ta tervistavat, kui aga rohutirtsule liiga tehakse, siis haigust tekitavat eritist (H III 28, 722 (8)).
Siga
Tuleb vaadata, mille vastu siga end hommikul pärast ärkamist nühib ja haiget kohta sama koha vastu hõõruda (H II 56, 620 (12)). Seda tuleb teha salaja ja kätt ei tohi seejärel pesta (H II 39, 740 (694)). Ühe teate kohaselt peab siga musta värvi olema (H II 41, 185 (1)).
Kala
Soolatüügastest vabanemiseks on soovitatud neid ka värske kalamaksaga hõõruda (H II 57, 264 (61)). Veel võib käsnu kolme räime peaga, igaühega kolm korda, vajutada ja põhja poole aia tugiteiba alla matta (H III 20, 731 (28); H III 28, 223 (36)).
Linnu sulg
Soolatüügaste vastu võib kusagilt maast linnusule võtta, tüügas veriseks torgata ja sulg samamoodi maha panna, nagu ta enne oli (H III 3, 518 (3)).
Sabajõhv
Soolatüüka võib hobuse sabajõhviga kinni siduda (H III 13, 421 (20)).
Looma keel
Soolatüükaid määriti koorega ja lasti koeral lakkuda, sest koera suus on üheksa rohtu, aga kassi suus üheksa tõbe (H II 10, 289 (4)).
Looma higi
Mitmes teates mainitakse, et soolatüükaid saab ka hobusehigiga määrida (H II 57, 535 (25); H II 71, 643 (43)).
Looma sülg
Looma lõugadest tilkuvast süljest tuleb lasta kolm tilka tüükale kukkuda (H II 15, 378 (9)). Ka võib selle veega tüükaid pesta, mille (must) hobune (peale joomist) keelega suust välja ajab (H II 27, 390 (87); H II 27, 530 (52); H III 18, 219 (2)).
Looma väljaheited
Mitmel korral on öeldud, et soolatüükaid võib pesta selle veega, mis looma sõnniku peale on kogunenud (H II 10, 289 (2); H II 40, 454 (31)). Soolatüükaid võib koera
kusega pesta (H II 18, 601/2 (2)). Tuleb vaadata, kui koer kadaka oksale kuseb, sellega soolatüükaid nühkida ja kätt mõnda aega mitte pesta (H II 39, 740/1 (695)).
Liha
Soolatüükaid peab värske lihaga hõõruma, siis liha sõnnikuhunnikusse matma, nii et loomad seda kätte ei saa. Kui liha on mädanenud, kaovad ka soolatüükad (H I 5, 151 (5)). Ka võib soolatüüka ära lõigata ja värske veiselihaga hõõruda (H II 41, 185 (3)).
Veel võeti tükk liha, vajutati seitse korda ja maeti põhja poole maa sisse (H II 46, 636 (108)). Perenaise tagant võis liha varastada, sellega tüükaid vajutada ja ukseläve alla mädanema jätta. Sellest ei tohi aga enne rääkida, kui tüükad kadunud on (H II 54, 560 (20)).
Veel ühe variandina tuleb varastatud lihaga kolm korda iga tüügast vajutada ja lihatükk sõnnikusse matta, kuni ta mädaneb. Liha ei tohi selle teate kohaselt sealiha olla (H II 57, 268 (72)), kuigi väidetakse ka vastupidist – tüükaid tuleb rasvase sealiha tükiga hõõruda ning tükk niisugusse kohta panna, kus ta ära mädaneb (H IV 9, 179 (4)). Teiste nägemata tuleb tapetava looma küljest tükk liha võtta, igat käsna vajutada ja lihatükk kivi alla matta (H III 6, 697 (4)).
Searasv
Kaduneljapäeva õhtul tuleb tükk searasva võtta, sellega tüükaid hõõruda ja nii kõvasti aiaroigaste vahele panna, et linnud seda välja ei tõmbaks, vaid ainult nokkida saaks (H III 5, 585 (11)).
2.2.3. Taimsed ravivahendid Vereurmarohi
Taim, millega Hurda kogu teadete järgi soolatüükaid ravida saab, on vereurmarohi.
Taim tuleb katki murda ja mahla tüügastele panna (H II 10, 289/90 (6); H II 40, 1103 (5); (H II 57, 265 (65)).
Puu
Võtta sile kadakakepp, lõigata sisse niipalju sälke kui on käsnu (soolatüükaid), visata kolme tee harule; kepi ülesvõtjale jäävad tüükad (H I 2, 319 (53)). Ka toorele lepapuule võib vana kuu ajal vastava arvu täkkeid teha ning ahjukerisele kuivama
panna (H II 18, 860/1 (1)). Kasetohule tuleb viiskand teha ning kolm korda tüügastele vajutada, ahju visata ja eemale joosta, et praginat ei kuuleks (H II 27, 385 (47)). Võib ka vastavalt tüügaste arvule väikeseid kasepulki võtta ja iga pulgaga tüükale vajutada, pulgad ristteele viia ning ruttu ära joosta (H III 8, 393/4 (19)).
Veel lõigatakse pulgale niipalju märke kui on soolatüükaid ja viiakse pahema õla peal ristteele (H II 46, 662 (32)). Ka võis valgele pulgale sälke lõigata ja nii õrnalt kaenla alla panna, et selle kadumist ei tunne, kuid ise ei tohi keppi näha (H II 51, 67 (1)).
Pihlakapulgaga võib tüükaid kolm korda vajutada, ristteele maha visata ja tagasi vaatamata ära minna (H II 56, 329 (18)). Pulgale võib kolm risti peale teha, väravalt vett peale tilkuda lasta ja metsa visata (H III 6, 113 (3)).
Herned
Tüükaid tuleb hernestega hõõruda ja pahema käega herned põlevasse ahju visata (H I 3, 160 (2)) või jalge vahelt ahju visata ning teatud sõnu lausuda (H II 18, 601/2 (2)).
Kolm ringi valge hernega ümber tüüka teha, üle vasaku õla visata ja mitte tagasi vaadata (H II 6, 629). Hernestega ravimist mainiti üsna paljudes teadetes, neid kõiki ei ole aga mõtet siinkohal välja märkida.
Teravili
Võetakse näiteks üheksa odratera, vajutatakse igaühega kolm korda soolatüükaid ja põletatakse terad ahjus (H I 6, 34 (9)). Võetakse mõned odraterad, vajutatakse nendega tüükaid ja üteldakse: „Käsnad põlevad, käsnad põlevad” (H I 7, 449 (48)).
Võib ka üheksa odratera tules pruuniks kõrvetada ja nendega tüükaid hõõruda (H II 30, 298 (7)). Võtta üheksa või kolm viljapead, hõõruda nendega tüükaid ning visata sinna, kust võetud (H I 10, 61 (3)). Analoogiliselt võib tüükaid viljakuivatamise ajal ohtega torkida, ohted ahju visata ning välja joosta (H III 22, 171 (8)).
Õun
Tuleb võtta üks õun, pikuti neljaks tükiks lõigata, seljaga ühe augu poole seista, õunatükkidega soolatüükaid hõõruda ning tükid üle õla auku visata (H II 50, 496 (5)).
Veel võib tüükaid hapuõunaga hõõruda ja sõnnikusse visata (H III 16, 662/3 (14)).
Kartul
Tuleb kartul pooleks lõigata ja nende pooltega soolatüügast kolm korda pigistada ning seejärel kartulipooled puutükiga kokku ja maha kasvama panna (H III 27, 316/7 (4)).
Ka võib tüükaid üheksa kartulitükiga hõõruda ja tükid lauta sõnnikusse panna. Kui tükid mädanevad, kaovad ka soolatüükad ära (H III 30, 185/6 (5)).
2.3. Muud ravivahendid Toit
Selle suutäie või raasuga, mis söömise ajal kogemata suust kukub, tuleb soolatüükaid hõõruda või kolm korda vajutada (H II 56, 624 (1); H II 71, 634 (18)).
Vaskraha
Naklade ja kärnade, ehk siis ka soolatüügaste vastu aitab, kui vaskrahaga kolm korda haiget kohta vajutatakse ja ristteele viiakse ning tagasi vaatamata ära tullakse (H II 46, 662 (39)). Teine variant on neljapäeva õhtul ristteel olles vaskrahaga vajutada (H II 49, 173 (12)).
Sool
Hõõruda soolaga, visata (pahemat kätt) põlevasse (leiva)ahju ja ära joosta, et põlemise praginat ei kuule (H I 2, 490 (15)); H I 3, 172 (20); H I 5, 165 (1). Et praginat mitte kuulda, tuleb oma kõrvad lihtsalt kätega katta (H II 16, 702 (39)). Neljapäeva õhtul tuleb kuuvalgel kolm korda soolaga tüükaid hõõruda ja tagantkätt kolme toa nurka visata (H I 5, 151 (4)). Võib ka tuliseks tehtud soola üle soolatüügaste visata (H I 7, 395 (2)).
Veel soovitatakse soola enne kasutamist niisutada ja selle soolveega pesta, kuid enne tuleb tüükad pealt ära kiskuda (H II 16, 792 (6)). Soola võib peale kolmel neljapäeva õhtul kuuvalgel tüügastele hõõrumist ka jooksvasse vette visata (H II 26, 893 (22); H IV 9, 803 (11)). Ka võib soolaga kolm korda ümber pea piirata ja sool ahju visata (H III 11, 755 (16)). Variante ja teateid soolaga ravimisest on mõistagi tunduvalt rohkem.
Vesi
Käsi tuleb vihmaveega pesta, mis peale müristamist augulise kivi otsa on jäänud ja ravisse uskuda (H I 2, 490 (15)). Vihma ajal võib tüükaid väravatilkade all hoida või
vihma järel veise või lehma sõnnikult vett võtta ja tüügastele panna (H I 7, 449 (48);
H II 10, 289 (2)). Väravavarbade küljest tuleb vihmavett korjata ja sellega pesta (H I 7, 509 (9); H II 10, 289 (1)). Ühes teates on täpsustatud, et väravalaua küljest tuleb üheksa veetilka võtta (H II 18, 601/2 (2)). Ka on öeldud, et vett tuleb korjata kolmanda (H II 14, 247 (34)) või seitsmenda väravalati küljest (H III 16, 172 (55)).
Kui kiviaukudest vihmavett riisuda ja soolatüükaid pesta, on nad kohe kadunud (H I 10, 61 (4)). Veel võib soolatüükaid leivakastmisveega pesta (H II 46, 636 (107)). Ka võib soolatüükaid lihtsalt veega pesta ning vesi jõkke viia (H II 47, 482 (15)). Ühe variandina on mainitud, et soolatüükaid tuleb toas, ilma tuleta ja kuuvalgel lume või veega pesta (H II 50, 330 (17)). Kolmel neljapäeva õhtul võib ka läbi ahjuluua kolm korda leivavett tüügastele peale lasta (H II 54, 562 (35)). Paar tilka vett võib raanda (puuämbri) uurdest võtta ja nendega enne saunaminemist soolatüükaid pesta (H III 5, 57 (2)). Ahjuluua küljest tuleb tuhka vette panna ja selle veega käsi pesta (H III 22, 128 (19)). Veega ravimisel on väga palju mainitud pikse- või vihmaveega pesemist, mis viitab äikeses olevale jõule.
Lõng, niit
Punasele villasele lõngale tuleb kolm sõlme teha, tüükaid hõõruda ja räästa alla matta, kuni ära mädaneb (H I 3, 160 (1)). Villasele lõngale tehakse seitse sõlme sisse ja pannakse põhja poole maja räästa alla (H I 5, 212 (49)). Villasele lõngale/niidile võib samapalju sõlmi teha, kui on tüükaid ja maha matta. Mädanemisel või kohe teisel päeval kaovad käsnad (H I 7, 509 (8)). Tüükale seotakse peenike must lõng kolm korda ümber ja tehakse noaotsaga rist peale (H I 7, 599 (6)). Veel tehti niidi sisse iga tüüka jaoks ise sõlm, vajutati iga sõlmega üht soolatüügast ning maeti maha, kes selle enne mädanemist leidis, sai tüükad omale (H II 10, 289 (5)).
Niidi võib uksehinge külge siduda, nii et see aegamööda niiti kulutab (H II 27, 561 (54); H III 31, 537). Veel on soovitatud lühikest niidijuppi kolm tundi ümber tüüka hoida ja siis üle pahema õla ära visata (H II 42, 592 (9e)). Niidi võis ka kõikidest tüügastest läbi tõmmata, vastava arvu sõlmesid teha ja verine lõng maha matta (H II 54, 560 (20)). Veel võib sõlmitud niidi lambalauta seina äärde põhu sisse mädanema panna (H II 6, 697 (5)).
Puusärk
Soolatüükaid võib vastu puusärgi peapoolset otsalauda hõõruda (H II 40, 887, 64)).
Aknahigi
Tuleb kuuvalgel ööl või ka niisama tüükaid aknahigiga hõõruda ( H I 7, 395 (2); H II 37, 592 (12); H II 65, 679 (11)). Kuigi siin on toodud vaid mõned näited, oli aknahigiga pesemine üsna levinud.
Nuustik
Liivaküna nuustikuga tuleb soolatüükaid hõõruda (H I 5, 151 (5)). Soovitatakse ka kolmel vanakuu neljapäeva õhtul pesupali nuustikuga seda kohta põrandal, kuhu kuu paistab, hõõruda ja seejärel kätt nühkida (H II 16, 792 (7)).
Kivi
Otsitakse soolatüüka moodi kivi, muljutakse sellega tüükaid ning pannakse samasse kohta tagasi (H II 18, 601/2 (2)). Võib ka silmakiviga hõõruda (H II 57, 469 (4)).
Seebikivi
Ühes teates mainitakse, et soolatüügaste raviks tarvitatakse ka seebikivi, mis siiski mite soovitav oma liia valu ja mädanemise pärast ei ole (H II 10, 289/90 (6)).
Äke
Soovitatakse maast leitud äkke pulgaga soolatüügast muljuda, mispeale pulk samas asendis maha tagasi tuleb panna (H II 18, 861 (2)).
Kõvasi, luisk
Samuti soovitatakse kõvasiga vanakuu neljapäeva õhtul, kuuvalgel, soolatüükaid vajutada/hõõruda (H II 18, 861 (3); H II 41, 422 (3)). Kolmel neljapäeva õhtul tuleb kuuvalgel hoone või puu varjus sinise luisuga kolm korda kuupaistesse susata ja kolm korda käsnadele(tüügastele) vajutada. Kuu ei tohi seejuures endale peale paista (H II 51, 111 (51)).
Nõel
Soovitatakse tules punaseks aetud õmblusnõelaga käsn läbi torgata (H II 51, 733 (12)).
Muld
Soolatüükaid tuleb kolm korda hobuse kabja alt kukkunud mullatükiga vajutada (H II 33, 840 (19)). Kui vikatiga heinaniitmise ajal tüki maast lahti lööd, tuleb sellega tüügast hõõruda ning mätas samamoodi vanale kohale panna (H II 37, 592 (13); H II 55, 754 (5)). Veel võib kolmel neljapäeva õhtul, kuupaistel ja lõuna pool maja, mutimullaga käsnu vajutada. Muld tuleb oma varju seest võtta ja pärast samasse kohta tagasi panna (H III 31, 188).
King
Leitud kinga ninaga, millel tärked küljes on, tuleb kolm korda soolatüükaid vajutada ning samamoodi leitud kohale tagasi panna (H II 57, 252 (20)).
Tikud
Soolatüükaid võib ka nii ravida, et üheksa tikku põlema tõmmata ja katkilõigatud tüügaste peale panna (H II 57, 469 (4)).
2.4. Loitsud
Sõna omas üsna suurt jõudu ja seda jõudu ravimisel kasutamata ei jäetud, ka mitte soolatüügaste puhul. Loitsutekstid viitavad tüügaste sümboolsele ärapõlemisele, nende hävimisele, kadumisele, soovile tüügas kellelegi/millelegi edasi anda – enamasti kuule, aga ka teis(t)ele inimes(t)ele. Suur osa tekstidest on konkreetse raviprotseduuri saatjaks või saadab sõnamist käeliigutus, nagu kahe loitsu saatetekstist lugeda võib.
Võetakse mõned odraterad, vajutatakse nendega tüükaid ja üteldakse: „Käsnad põlevad, käsnad põlevad”. – H I 7, 449 (48).
Kui leivaahi küdes, hõõruti tüükaid soolaga, kuni sool veriseks sai, visati soola tulle ning joosti õue, hüüdes: „Soola tüükad põlevad! Soola tüükad põlevad!” Põlemise raginat ei tohtinud muidugi kuulda. – H II 10, 289/90 (6).
Võetakse peotäis herneid ning hõõrutakse nendega soolatüükad tuliseks, seejärel visatakse, selg ahju poole, herned jalge vahelt läbi tulle ning öeldakse: „Nüüd kärna küla põleb.” – H II 18, 601/2 (2).
Teiste teadmata tuleb üheksa kesvatera võtta, nendega ahju suu ees hõõruda, terad ahju visata ja öelda: „Kükk kükk küla naesed käsna küla palab!” Ise tuleb välja joosta, et praginat ei kuuleks. – H III 10, 129 (3).
Kui ahjus tuli põleb, tuleb üheksa kesvatera võtta, nendega käsnu hõõruda ja ahju visata ning ise kolm korda vastupäeva ümber tare joosta, üteldes: „Käsnad põlevad käsnad põlevad.” – H III 16, 42/3 (5).
Kui peotäis otri ahju visata, peab keegi küsima: ”Mis sa sääl teed” ja teine peab vastama: ”Ma kõrvetan käsnu”. – H III 19, 717 (28).
Tuleb pahaaimamatul inimesel lasta tüükaid lugeda, seejärel sülitades öelda: „Nassud sulle ja minno käed puhtaks” ning lugeja juurest ruttu ära joosta. – H II 27, 969 (28).
Kui kaks inimest mööda teed lähevad, tuleb hõigata: „Võtke kolmas ka üten!” – H II 44, 403 (8).
Kui kaks meest ühe hobuse seljas sõidavad, peab see, kellel soolatüükad on, käega neile järele lööma, öeldes: „Minge ja võtke kolmas ka!” – H II 54, 815 (47).
Kolmanda variandina võib kahte inimest hobuse seljas nähes näpuga käsna/tüüka pealt võtta ja öelda: „Võtke kolmas kah!” – H III 6, 697 (3).
Kui on palju käsni, tuleb neid lugeda, kui matusekella lüüakse ja ütelda: „Vii üten vii üten.” – H III 11, 620 (46).
Kolmel neljapäeva õhtul tuleb kuuvalgel soolaga tüükaid hõõruda ja öelda: „Mis kasus see kaub mis näeu see lähab.” – H II 49, 1007 (120).
Tuleb kuuvalgel kaarde (ilmselt kaariku) ääre alla minna, nii et kuu ainult käsnade peale paistab ning öelda: „Kuu valge, päiva valge, käsna küla palap.” – H II 51, 102 (3).
Kuud võib paluda: „Kuukõnõ, võta käsin hinele!” – H II 63, 630 (11).
Tuleb kellegi teadmata tühja hoonesse minna, kolm korda käsnadele sülitada ja kuuvalges käsi kokku hõõruda ja öelda kolm korda: „Kuugõne võta hendale minust neo käsna pühi ja puhasta.” – H III 21, 883 (1).
Kolm vanakuu neljapäeva õhtut minna välja maja kõrvale ja kui kuu paistab, öelda:
„Mis mina näe sedä mina näppi mis mina kae seo kadugu.” – H III 26, 200 (1).
Kui hoones kuu akna või prao vahelt põrandale paistab, tuleb sealt prügi võtta, tüükaid hõõruda ja öelda: „Ästi kuu mis mull oleks see sull!” – H IV 1, 414 (5).
2.5. Eesti materjali analüüs
Loenditest on näha, et soolatüügaste raviks kasutatav materjal on üsna varieeruv.
Mitmete nn üksiküritajate kõrval on selgesti eraldatavad tunnustatud ja laialtlevinud ravivahendid ning nende hulk ja kasutamise viisid on tõesti mitmekülgsed. Nagu juba eespool viidatud, on haiguse suhtelise ohutuse tõttu võimalik eksperimenteerida (Hatfield 2004: 363), mis seletab kasutatavate vahendite laiapõhjalisust.
Populaarseteks ravivahenditeks Hurda kogu materjalide järgi on sool, vesi, liha, puupulgad, niit, kuuvalgel pesemine, loitsud. Oluline ja mõjuvõimas kehaeritis on sülg, ka verd ja uriini mainitakse mitmel korral. Üldse on soolatüügaste ravis palju tegemist vedelike(laadsete)ga – sülg, veri, higi, uriin, vesi mitmetes variantides (vihmavesi, vesi sõnnikul).
Ravi tehti enamasti kaduneljapäeviti, õhtuti/öösiti, kuuvalgel. Palju tuli juhendina ette ravivahendite matmist põhja poole toanurga alla või kuhugi maha. Vahel on öeldud, et siis varsti, teisel päeval või millegi mädanemisel tüükad kaovad. Mainitakse, et kui
ravimisel millegi vastu eksida, tulevad tüükad tagasi või tekib neid poole rohkem juurde. Ravimise suhtes mõjusa paigana on peale risttee mainitud ka sauna ja kirikut.
Palju kasutatakse arve kolm, seitse ja üheksa. Kolm on eriti populaarne, kas tuleb võtta kolm asja, teha midagi kolm korda või kolmel korral järjest. Teadetes ilmnes ka ravivahendi ja tüügaste põhjustaja vastandus – (pesupali/liivaküna, nõudepesu) nuustik, kala, sulg, herned ja sool on ühteaegu nii soolatüügaste põhjuseks kui ravivahendiks.
Üldised tendentsid ravimisviisides on järgmised: esiteks otsene analoogiamaagia, põhimõtteks “sarnane ravib sarnast”. Siia kuuluvad soolaterad ja herneterad kui midagi väikest ja kujult soolatüüka sarnast, samuti on ühel juhul mainitud soolatüükaga sarnaneva kivi kasutamist.
Soola kui ravivahendi puhul peaks veel silmas pidama sõna etümoloogiat: sool – soolatüükad. Mägiste etümoloogiline sõnaraamat ei anna kahjuks selget vastust soola tähendustagamaadele (Mägiste 1982, IX: 2856–2857). Võib oletada, et valik on tehtud sarnasuse (teralisus) alusel, sool on ka üldtuntud ravi- ja tõrjevahend nii Euroopas kui Eestis. Edela ja lääne suunda jääv piirkond, kus omavahel on seotud soolatüükad ja linnusuled on intrigeeriv, kuid tegu võib olla lihtsalt lokaalse nimega.
Teiseks laialdaseks soolatüügaste kaotamise vahendiks on kaudne analoogiamaagia, st niidi, liha, õuna, kartuli jmt mädanemine, samuti veega ärasaatmine/pesemine, põletamine (sool, viljaterad). Aluseks on siin soov, et tüükaga juhtuks sama – et see häviks ja kaoks. Siia alla kuulub veel ravimine kuuvalgel, kus üheaegselt kahaneva kuuga peaks kaduma ka soolatüügas.
Leidub ka viiteid religioossetele elementidele – kirik ja kirikumüür (tüüka müüri vastu hõõrumine), risti tegemine või lõikamine (nt rist tüükale peale teha või lõigata, ristteele tõmmata, kiriku ukse kõrvale tõmmata) ja matusekell lahkumise sümbolina loitsu ajal.
Kehtib teiste pealtnägemiskeeld, tagasivaatamise keeld, vaikimisnõue – ravimisest ei tohi rääkida (üldse või) enne kui tüükad on kadunud. Mitmes teates mainitakse
ravivahendi varastamist (liha), mis seeläbi ilmselt suurema ravivõime peaks saama.
Teisest küljest ühtib see nõudega, et keegi teine ei tohi ravi pealt näha, seega on loogiline, et ka ravivahend ei tohiks kellegi kõrvalise silma alla sattuda.
On oluline, et soolatüügaste põhjused ja nendest hoidumise viisid teadetes üleüldse leiduvad, samahästi võiksid need ka puududa. Ühtlasi annab see võimaluse sisse vaadata tolle aja inimeste mõtteilma. Kõikide eelpool mainitud tendentside ja käitumiste tagamaad peituvad sügaval inimmõtlemises ja tunduvad loomuomastena.
Kasutatakse ju seda, mis on kodusest ringist ja käepärane või omab maagiliste reeglite järgi väge – sülg, veri, äikesevihma vesi. Samamoodi seostub vägi religioossete sümbolitega – kirik kui pühapaik, matusekella helin kui kaduvuse/mise märk.
3. SOOLATÜÜKAD IIRI RAHVAMEDITSIINIS
Iiri arhiivimaterjalides on soolatüügaste ravi esitatud nii iiri kui inglise keeles.
Viimatinimetatu on üsna suures ülekaalus, mis tuleneb juba sissejuhatuses mainitud iiri keele kasutamise drastilisest langusest 19. sajandi keskpaigas. Kuna ingliskeelsete tekstide hulk on suurem, on vaheldusrikkamad ka antud teadetes leiduvad ravimisviisid. See ei muuda aga kuidagi põhiliste ravimisviiside olemasolu ja äramärkimist.
Peatükis esitatava ainese olemust on põhjalikumalt kirjeldatud sissejuhatuses, seega rohkem sellel ei peatuta. Soolatüügaste nimetamiseks oli antud materjalis ainult kaks sõna, mis eesti ainesega võrreldes hoidis ära segadused määratlusega. Ingliskeelne soolatüügaste nimetus on warts ja iirikeelne nimetus faithní, ühes tekstis kasutati ka sõna cránra, mis antud kontekstis tähistas tüükalaadseid sõlmekesi vahaküünlal (SMS 132: 38) (Dinneen 1975: 258). Ravivahendite loendiline esitusviis on sama, mis eelmiseski peatükis.
Ingliskeelsest materjalist selgub, et soolatüükad olid paljudel inimestel ja oli seega üsna tavaline haigus (SMS 51: 292; SMS 89: 527). Soolatüükaid on ühes Mayo maakonnast pärit arhiivitekstis kirjeldatud kui klompe (lumps), mis kätele või jalgadele kasvavad (SMS 115: 68). Samuti on öeldud, et tüükad tekivadki enamasti kätele, ka jalgadele (SMS 106: 628/9), isegi silmadele (SMS 96: 628) või ilmuvad lihtsalt kuskil kehal (SMS 115: 230). Leidus mitmeid teateid, kus mainiti kedagi kindlat inimest lähikonnas, kes tegeleb soolatüügaste kaotamisega.
Soolatüügaste tekkepõhjuseks on üksikute teadete järgi peetud nt käe või jala vigastamist (SMS 130: 213), kartulikeeduvee või jõevahuga pesemist (MMS 227:
153/4). Munakeeduveega pesemine (SMS 591: 435; SMS 170: 200/1) ja punarinna pesa rüüstamine tekitab samuti tüükaid (MMS 96: 126). Ühe ingliskeelse loitsuteksti järgi saadab jumal inimesele soolatüükad (SMS 127: 334). Kuid kui maihommikul kastega käsi ja nägu pesta, ei teki sellel aastal soolatüükaid (SMS 172: 254).
3.1. Ravimismeetoditest
Alapeatükis toodu on, nagu eesti materjali puhul, üldistav kokkuvõte kasutatavatest meetoditest soolatüügaste ravis. Valdavateks ravimisviisideks nii iiri- kui ingliskeelses aineses on esiteks ravivahendite mädanema jätmine pärast selle tarvitamist. Nendeks on näiteks tigu, peekonitükk, kartul, naeris, inimverega kokku tehtud leib jne. Samamoodi viidatakse palju veega pesemisele ja tüügaste närvutamisele niidi või karvadega sidumise abil. Erinevatel viisidel püütakse ka soolatüükaid teisele inimesele üle kanda.
Kuuga seotud ravimine
Soolatüügaste käes kannataja pidi enne noort kuud käsi vastastikku hõõruma (SMS 108: 265), sümboolselt soolatüükaid pestes. Leidus ka loits, mida tuli lausuda noort kuud nähes (MMS 80: 8 (4)).
Ravimine ristteel
Õletükkidest tehtud pakike või pundar, mida vahel soolatüügastest saadud verega määriti, tuli ristteele maha visata. Uudishimulik mööduja või esimene elusolend saab soolatüükad endale (nt SMS 126: 120, SMS 115: 233). Ühe üksiku teate sisu seisneb soovituses ükskõik mida soolatüükale hõõruda ja seejärel teele visata, et keegi teine selle üles võiks korjata. (SMS 115: 445). Millegi ristteele jätmise kohta leidus üldiselt väga palju ja väga erinevaid teateid.
Müümine
Soolatüügastest on võimalik vabaneda, öeldes teisele inimesele, et ostad soolatüüka ühe penni eest ning seejärel tema soolatüügas kaob (SMS 121: 360).
Lugemine
Kui teise inimese käelt soolatüükaid lugeda, lähevad tüükad ära (SMS 89: 529; SMS 766: 227). Kõige parem on, kui teine inimene vabatahtlikult tüükaid loeb (SMS 144:
478). See, kes loeb, saab tüükad endale ja võib pärast ainult iseennast süüdistada. Ühe teate järgi võib tüükaid ise iga päev lugeda ja igal lugemise korral on üks tüügas vähem (SMS 141: 365).
3.2. Ravivahendid elusloodusest 3.2.1. Inimeselt ja inimkehalt Konkreetne isik
Mayo maakonna materjalide hulgas leidus teade, et inimene, kes võis soolatüükaid ära võtta, oli ükskõik milline üle 80aastane vana naine, kes ravi poolepennise või lõngajupi eest läbi viib (SMS 134: 346). Teiste maakondade käsikirjade tekstides leidus ka nimelisi viiteid – nt pr Stafford Louth’i maakonnast (SMS 657: 146/7 (2)), hr Michael McGarr Longford’is (SMS 758: 412/3), hr Beattie Cavani maakonnast (SMS 1012: 52).
Sülg
Hommikul tühja kõhuga peale määritud sülg ravis soolatüükaid (SMS 96: 171). Teiste teadete järgi tuli sülge tüügastele hõõruda üheksal hommikul järjest (nt SMS 415: 28) või sülitati igal hommikul kolm korda soolatüügastele (SMS 123: 42). Ka võis soolatüükale veidi soola panna ja lisaks esimese hommikuse süljega määrida, seda tuli teha mitmel hommikul (SMS 96: 760). Õhtul palveid lugedes tuli tüügastele üheksa korda sülitada (SMS 980: 128).
Veri
Soolatüügastest tuli verd paberile tilkuda lasta ja esimesele ettejuhtuvale matusele järele visata (MMS 80: 9 (7)). Tüügaste verd võis leivale panna ja leib mulla alla mädanema jätta (SMS 131: 108). Või tuli soolatüügastest verd võtta ja paberitükile panna, seejärel paber pakikeseks keerata ja teele jätta. Õnnetu leidja sai soolatüükad endale (SMS 142: 270). Samamoodi võis verd õlgedele panna (nt SMS 141: 449, SMS 142: 308) ja maha matta või ristteel minema visata.
Juuksed
Mitmes tekstis on öeldud, et (tüügaste all kannataja enda) juuksekarv tuli tihedalt ümber soolatüüka siduda ja tõenäoliselt lõigati nii läbi verevarustus, mispeale tüügas ka kärbus (SMS 133: 333; SMS 141:115). Juustega sidumine viitab soovile soolatüükad maha lõigata, kui mitte päriselt, siis vähemasti läbi analoogiamaagia.
3.2.2. Loomadelt Tigu
Üks tavalisimaid soolatüügaste ravimisvõimalusi iiri rahvameditsiinis on (musta) teoga (nt MMS 96: 358; SMS 24: 58) või nälkjaga (SMS 758: 225) hõõrumine. Nagu ühes teateski öeldakse, on tigu ravim kõigile, kel soolatüükad on (SMS 106: 600). Teo kasutamise viise on õige mitmeid. Üldiselt soovitatakse tigu ilma otsimata leida ja tüükale hõõruda (nt SMS 120: 325). Teo võib seejärel okka otsa torgata (nt SMS 115:
445), viirpuu okkaga puu külge kinnitada (MMS 96: 126) või oksa otsa riputada (SMS 129:4). Kui tigu kärbub, kaovad ka soolatüükad.
Teol võib lasta lihtsalt üle tüügaste roomata (SMS 104: 304) või ka niidiga siduda ja tule äärde (SMS 149: 114) või kahe kivi vahele (SMS 141: 449/50) surema jätta.
Kõige sagedamini soovitatakse ingliskeelsetes tekstides tigu riputada viirpuu, laukapuu või ka karusmarja (okka) otsa (nt SMS 86: 250, SMS 88: 480, SMS 90:
91/2, SMS 108: 22). Iirikeelsetes tekstides ei mainita spetsiaalseid puid või põõsaid, kuhu tigu võiks riputada.
Samuti soovitatakse tigu okaspõõsa otsa riputada ja kaks okast teo silmadest läbi torgata (SMS 98: 37). Teisal soovitatakse tigu iga päev vaatamas käia, kuni soolatüükad kaovad (SMS 90: 63). Teo võib ka lihtsalt ära peita (SMS 128: 72/3).
Lisaks on mainitud, et soolatüügaste omanik peaks teoga tüügaste kohal ristimärgi tegema (SMS 89: 395; SMS 546: 126).
Mitmetes ingliskeelsetes teadetes (mis antud juhul pärinevad enamasti Mayo maakonnast) esines sõnademängu värvidega. Nii tuli must tigu riputada viirpuu (whitethorn) otsa (SMS 90: 63) või must nälkjas/tigu viirpuu (blackthorn) otsa (SMS 90: 91/2; SMS 758: 225), veel pakuti valge ussi riputamist viirpuu (whitethorn) otsa (SMS 127: 218). Ka võib teo valge riidetüki sisse panna ja viirpuu (whitethorn) otsa riputada (SMS 101: 117). Ehk teisisõnu, esines kas värvide vastandus või samastamine ja nendeks värvideks olid just must ja valge. Milline süsteem on valdavam, kas must-must, must-valge või valge-valge, on raske öelda. Selleks tuleks läbi töötada tuhanded köited Iiri Folkloori Arhiivis ning see ülesanne ei mahu antud töö raamidesse.
Teo okaspõõsa otsa lükkamist võis saata ka loits: „A Sheilmid – ní ag do chuardach a bhí me acht fuair mé thú” – „Oh tigu, ma ei otsinud sind, aga ma leidsin su” (SMS 124: 187).
Angerjas
Angerjanahk tuli ümber soolatüügaste siduda, mis tüükaid sel viisil ilmselt kuivatas (SMS 115: 445). Angerjaverd kasutatakse soolatüügaste raviks nii inimeste kui loomade puhul. Kala maetakse pärast ravimist ja selle hävides kaovad ka tüükad (SMS 622: 23/4 (51)). Samuti võib soolatüükaid angerjapeaga hõõruda (SMS 904:
451/2).
Konn
Konn tuli soolatüügastele hõõruda ning seejärel kivi alla matta (SMS 122: 112) või põõsastesse visata (SMS 728: 47). Tüükad kaovad, kui konn kõduneb.
Auster
Austri puhul tuli karbi sisu lahti kraapida ja soolatüükale panna (SMS 88: 265).
Siga
Tuli jälgida, kuhu siga ennast hõõrub ja soolatüügast selle kivi vastu hõõruda (SMS 126: 120).
Karvad
Lehmakarv tuli tihedalt ümber tüüka siduda (MMS 117: 63; SMS 124: 251), mis jällegi takistas vereringlust ning põhjustas tüüka kuivamise ja äratulemise.
Samamoodi võis kasutada hobusekarva (MMS 265: 591; SMS 137: 230; SMS 777:
142).
Veri
Soolatüügaste vastase ravina on mainitud ka kanaverd (SMS 124: 251), kuid täpsem kirjeldus vere kasutamise kohta arhiiviteates puudus.
Rasvapeekon
Tüügaste omanik pidi hommikul üles tulema, tükikese rasvapeekonit soolatüügastele hõõruma ja selle näiteks okaspõõsa külge riputama (SMS 115: 445). Samamoodi tuli tavaliselt käituda teo puhul. Tihtipeale on teadetes öeldud, et liha- või rasvatükk tuli varastada (SMS 142: 270). Enamasti varastati peekonitükk, mõnikord naabrilt (SMS 51: 147; SMS 125: 347) või ka poest (SMS 126: 120), mida tuli tüügastele hõõruda või mõneks päevaks tüükale jätta.
Peekonitükk tuleb seejärel matta, nt kivi alla maja lähedal (SMS 88: 265), sõnnikusse (SMS 415: 237) või lihtsalt maha (SMS 142: 306). Mõnikord tuli hõõrumist korrata üheksal päeval (SMS 111: 180) või tuli kogu protseduuri teha kolm korda (SMS 88:
265). Ühes teates märgiti, et hõõruda tuli varahommikul ja teiste nägemata (SMS 119:
301). Üldse mainiti enamikes teadetes, et varastamisel, ravimisel ega peekonitüki matmisel ei tohi olla tunnistajaid.
Searasv
Nii nagu liha/peekoni puhul, tuli tükike searasva varastada, soolatüügastele hõõruda ja maha matta (SMS 117: 46).
Või
Soolamata või pandi roostes lusikaga soolatüükale (SMS 147: 642).
3.2.3. Taimsed ravivahendid Taimed
Taimedest oli kõige enam esindatud võilill ja selle piim, mida tuli soolatüügastele hõõruda. Nii mõneski, peamiselt iirikeelsetes tekstides, on mainitud ka pöörirohu mahla (bainne chíoch na n-éan) (Dinneen 1975: 72), mis tuleb soolatüügastele hõõruda (MMS 54: 368). Veidi lähemalt uuritud Mayo maakonna materjalides mainiti veel nt askleepiat (milkweed), harilikku piimalille (wartwort, tihtipeale kirjutatud kui wartweed), ürt-allikkressi (water-cress, enamasti kirjutatud water-grass), tulikat (buttercup), vesiheina (chicken-weed või chickweed) ja „surnud”, ilmsesti hiljuti niidetud nõgese mahla (juice of a dead nettle).
Enamikes teadetes puudus täpsem kirjeldus ravimtaime kasutamise kohta, kuid võib oletada, et kõikidel juhtudel tuli soolatüügastele taime mahla määrida (vt ka Hatfield 2004: 363-4). Iirikeelsete tekstide seas leidus veel soovitus panna locha’t 9 õhtut järjestikku soolatüügastele (SMS 129: 4), mille võimalik ja kõige tõenäolisem tõlge oleks sootaim (a green marsh-weed) (Dinneen 1975: 668/9).
Kartul
Enamasti kasutati toorest kartulit, mis tuli lõigata kaheks või enamaks tükiks, seejärel ühe või kõigi tükkidega tüükaid hõõruda ja maha matta (SMS 93: 29). Mainitakse samuti, et tükkidega tuleb ristimärk teha (MMS 89: 226 (1)). Purustatud toore kartuli (SMS 115: 445/6) võis soolatüügastele panna, et tüükad kuivaks. Kartuli võis kaheks lõigata, tükkidega soolatüükaid hõõruda ja üks tükk tuli seejärel lubja sisse panna (SMS 124: 187).
Heaks raviks oli soola sisse kastetud kartulitükiga hõõrumine (SMS 137: 154) või kartulikeeduvee või -vahuga soolatüügaste pesemine (SMS 127: 219). Veel üks ravivõimalus oli keedetud kartul varastada ja savi sisse panna (SMS 140: 526), eeldatavasti siiski pärast tüügastele hõõrumist. Samuti soovitatakse kellegi teisel lasta kartulitükk peita (SMS 146: 526).
Õun
Kartuli asemel võib soolatüükaid õunatükkidega hõõruda (MMS 80: 8 (3)).
Sibul
Sibul tuli pooleks lõigata ja üks pool maha matta. Kui maetud pool ära mädanes, olid ka tüükad kadunud (SMS 144: 478). Samas võib lihtsalt sibulaga hõõruda, kuni tüügas kaob (MMS 107: 339/40).
Küüslauk
Küüslauku soovitati kui ravi soolatüügaste ja muhkude vastu (SMS 107: 19), mis tuli tõenäoliselt samuti tüügastele hõõruda.
Naeris
Suure naeri mahl olevat soolatüügaste vastu hea (SMS 96: 218). Teisal soovitatakse naeris pooleks lõigata, ühe poole keskele süvis lõigata ja soolaga täita. Kui sool on lahustunud, tuleb vedelikku soolatüügastele määrida (SMS 102: 118/9).
Kõrkjad, õled, hein
Heina või õletükkide kasutamine on iiri materjalis üsna tavaline. Näiteks tuli võtta kümme või üksteist kõrkjat, õlekõrt või heinakõrt, kõik peale ühe kõrre puntrasse siduda ja ristteele visata, et see sealt üles võetaks (e.g. SMS 129:4) või mädanema jätta (MMS 45: 225). Kõrred võis ümber tüügaste siduda (SMS 133: 165; SMS 850:
55). Ühel juhul pidi soolatüükast lahti saada tahtev inimene üheksa õletuustiga tüükal ristimärgi tegema (SMS 149: 122). Mõnes teates on öeldud, et õlgedele tuleks verd tilkuda lasta (SMS 141: 449, SMS 142: 308). Õletuustid võis ka ojja visata (SMS 140:
528).
Tervete kõrte asemel kasutati (tüügastele analoogiliselt) kõrresõlmi. Sellisel juhul võeti neid niipalju kui oli soolatüükaid (SMS 115: 233) või ka seitse, üheksa või kümme tükki. Kõrresõlmed ja tükid tuli soolatüügastele hõõruda ja maha matta või pakina ristteele jätta (SMS 152: 244) või ümbrikuga esimese teekäänakuni viia (SMS 89: 395). Uudishimulik mööduja või lihtsalt esimene mööduv elusolend võttis tüükad endale (SMS 115: 233). See tähendab aga, et mitte ainult inimesed, vaid ka loomad olid sellise ravivõtte potentsiaalsed ohvrid.
Oder, kaer
Ühes teates on öeldud, et seitse kaerapead tuli maha matta (SMS 124: 250), kuid täpsem selgitus kahjuks puudub. Variandina võis natuke otra tüükale hõõruda, siis karpi asetada ja karp auku panna ning kui oder ära mädanes, kadusid soolatüükad (SMS 135: 349).
Puutuhk
Tuli põletada tükike saarepuud ja tuhk soolatüügastele panna (SMS 108: 22). Võis võtta tammepuust pulga, tulle pista ja tulist tuhka tüükale panna (SMS 152: 241/2).
Tuha võib kotikesega ka ristteele jätta (MMS 80: 8 (1)). Valge tuhaga võib jões jalgu pesta, kuid kui keegi teine seal peseb, saab ta soolatüükad endale (SMS 1040: 251/2).
Kastoorõli
Soolatüükale tuli mitu korda tilgake kastoorõli panna (SMS 103: 258), samuti võis kastoorõli pesusoodaga segada ja tüügastele hõõruda (SMS 96: 218). Seebikivi (kasutati ka üksi, nt SMS 173: 33) ja kastoorõli tõmbasid soolatüükad nende juurtest välja (SMS 89: 528). Samuti võis soolatüügaste otsi nüri noaga kraapida ja neile kastoorõli peale määrida (SMS 109: 591).
3.3. Muud ravivahendid Küünlad
Tuli võtta 12 küünalt soolatüükale sarnaste sõlmedega (cránra), paberisse panna ja teele jätta, kust uudishimulik mööduja paki kaasa saaks võtta; teiseks võis 12 küünalt kolmekuningapäeva eelõhtul süüdata (SMS 132: 38), mis iseenesest on üsna vana ja laialtlevinud komme (Danaher 1972: 263). On võimalik, et ka viimatimainitud 12 küünalt pidid olema sõlmelised, kuid selle kohta täpsemad kommentaarid puudusid.
Vesi
Juhuslikult kivilt leitud vesi, enamasti siis vihmavesi, on soolatüügaste puhul tavaline ravi. Eduka ravi tagamiseks oli oluline, et vesi leitakse juhuslikult ning seda ei otsita (nt SMS 89: 458, SMS 90: 91). Vett võis tüügastele panna näiteks kolm korda (SMS 124: 187). Mitmel juhul saatis pesemisproteduuri loits. Paaril korral mainiti, et kivi värv peab olema hall (SMS 130: 614) või valge (SMS 131: 596) või on täpsustatud, et kivi peab olema paekivi (SMS 112: 140; SMS 591: 49). Merevesi sobib samuti tüügaste pesemiseks (SMS 130: 614). Eesti materjalile sarnaselt leidus teade, kus raviks on vesi sõnnikul (SMS 289:310).
Rauajahutusvesi oli üsna populaarne tüügaste ravivahend. Tuli minna sepa juurde ning üheksa korda käsi rauajahutusvette panna (e.g. SMS 98: 99). Munakeeduveega (SMS 591: 78/9), jõevahuga (SMS 109: 251), kosevahuga (SMS 122: 336), kartuliveega (SMS 274: 346) või lihtsalt ojavees pesemine (SMS 110: 421/2) oli samuti efektiivne. Täpsemalt on öeldud, et vett tuli soolatüügastele valada kolmel päeval järjest (SMS 96: 36) või tuli lihtsalt kolm korda pesta (SMS 88: 265).
