• Keine Ergebnisse gefunden

Inimkapital teoreetilistes majanduskasvu mudelites

Im Dokument INIMKAPITALI MÕJU MAJANDUSKASVULE (Seite 26-30)

1. Inimkapital majanduskasvu alastes uurimustes

1.2. Inimkapital majanduskasvu teoreetilistes mudelites

1.2.1. Inimkapital teoreetilistes majanduskasvu mudelites

1960. aastatel domineerisid kasvuteoorias eelkõige neoklassikalised mudelid ning nende mudelite üheks tulemuseks on, et mida madalam on esialgne per capita SKP tase riigis, seda kõrgem on oodatav kasvumäär, seega peaksid madalama per capita SKPga riigid jõudma järele kõrgema per capita SKP tasemega riikidele (absoluutne konvergents).

Kuna riigid erinevad mitmete näitajate poolest (nt. juurdepääs tehnoloogiale, laste sündimus, valitsuse poliitika jmt.), siis saab selline per capita SKP konvergents olla vaid tinglik. Kasvumäär kaldub olema kõrge, kui vaadeldava perioodi alguses on per capita SKP tase madal võrreldes pikaajalise tasakaalutasemega (Romer, 2001:157-159).

Per capita SKP konvergents tuleneb neoklassikalises mudelis kapitali kahanevast piirtootlikkusest – riigis, kus on vähem kapitali töötaja kohta, saavad kapitaliomanikud sellelt suuremat tulu ning seega on kapitali akumulatsioonimäär ja seeläbi ka toodangu kasvumäär kõrgem. Per capita SKP konvergents on tinglik, kuna kapitali ja kogutoodangu tasakaalutasemed sõltuvad säästmiskalduvusest, rahvastiku kasvumäärast ja tootmisfunktsioonist. (Easterly, Rebelo, 1993) Tingliku konvergentsi tees laieneb ka olukordadele, kus esialgsed kogutoodangute suurused ei erine mitte seetõttu, et majanduses on erinev hulk füüsilist kapitali, vaid seetõttu, et majanduses on erineva hulk inimkapitali ja/või teadmistekogum. Inimkapitali lisamisel mudelisse ei liigu töötaja kohta kapital kohe oma pika perioodi tasemele. Romer (2001) toob näite: kui noored kulutavad rohkem aega haridust omandades (võrreldes eelnevate

põlvkondadega), siis keskmine inimkapital suureneb iga uue (noore) töötaja lisandumisel ja eakate töötajate lahkumisel. Tööjõud ja kapital ei saa kohe ja kuludeta valida renditaotlusliku (rent seeking) ja tootliku tegevuse vahel ning ressursside jaotus nende tegevuste vahel ei liigu koheselt selle pika perioodi tasemele.

Neoklassikalise majanduskasvu teooria üheks esindajaks on Robert Solow. Peamiseks teoreetiliseks käsitluseks ongi Solow poolt 1950ndatel aastatel loodud majanduskasvu mudel (vt Solow, 1956).

Solow (1956) alustab majanduskasvu analüüsi, eeldades neoklassikalist tootmisfunktsiooni (negatiivse mastaabiefektiga kapitalilt). Eeldades, et säästmismäär6, tehnoloogiline progress ja rahvastiku kasv on eksogeenselt määratud, näidatakse, et need muutujad determineerivad kogutulu tasakaalutaseme inimese kohta. Kuna aga säästmis- ja rahvastiku kasvumäär riigiti varieeruvad, siis on ka tasakaalutasemed erinevad. Solow mudel prognoosib: mida kõrgem on säästmismäär, seda rikkam on riik, ja mida kõrgem on rahvastiku kasvumäär, seda vaesem on riik. Analüüsides erinevate riikide statistilisi näitajaid, on leitud ka empiirilist tõendusmaterjali, et rahvastiku kasvumäär ja säästmismäär mõjutavad per capita kogutoodangu taset. Kuigi Solow mudeli hindamisel selgub tulemustest, et rahvastiku ja säästmise kasvumäärad mõjutavad kogutoodangu tasakaalutaset, ei hinda mudel korrektselt nende mõjude suurust (Mankiw et al. 1992).

Kapitali kontseptsiooni saab neoklassikalises mudelis täpsustada, lisades füüsilisele kapitalile inimkapitali. Selle näiteks on Mankiw’, Romeri ja Weili (1992) koostatud Solow mudeli edasiarendus (edaspidi MRW mudel). Mankiw jt leiavad, et inimkapital võib majanduskasvu analüüsi mõjutada kahel viisil (Mankiw, et al. 1992:408): 1) teoreetilisel modelleerimisel võib sellise muutuja lisamine muuta suhtumist kasvuprotsessi; 2) empiirilisel hindamisel võib inimkapitali lisamine mõjutada riikidevaheliste erinevuste analüüsi. Sellel mudelil peatutakse lähemalt empiirilisi uurimusi kirjeldavas peatükis.

6 Säästmismäära alla mõeldakse mudelis investeerimismäära – mudeli spetsifikatsiooni järgi jaguneb kogu sissetulek tarbimise ja säästmise vahel ning kõik, mis säästetakse, investeeritakse.

Neoklassikalises mudelis sõltub per capita SKP kasv pikal perioodil tehnoloogilisest progressist, kuid mudel ei kirjelda selle põhjuseid ning seega taasalustati 1980. aastatel majanduskasvu põhjuste uurimisega. Sel ajal töötati välja ka uus suund majandusteoorias – endogeense majanduskasvu mudelid. Neis mudelites on pika perioodi majanduskasv determineeritud mudeli sees: ta ei sõltu ainult eksogeenselt ette antud parameetritest, vaid ka muutujatest, mida on võimalik nt poliitiliste instrumentidega muuta. Võtmeteguriks on neis mudelites tehnoloogiline progress, mida on vaadeldud kui sihipärast teadus- ja arendustegevust, mille tulemusel luuakse uusi ja paremaid tooteid või parandatakse tootmist või tootmistehnoloogiat. Samuti kirjeldatakse tehnoloogilist progressi osaliselt kui teistes riikides või sektorites välja töötatud tootmistehnoloogia kasutusele võtmise soodustamist. (Barro, 2002)

1980. aastate keskpaigas loodud endogeense kasvu mudelid selgitavad, miks arenenud riikide majandused (ja ka kogu maailma majandus) jätkuvalt kasvavad, vaatamata inim- ja füüsilise kapitali kahanevale tulususele. Samal ajal püüti neoklassikaliste mudelitega selgitada, miks suhtelised kasvumäärad riigiti erinevad, nagu näiteks miks kasvas Lõuna-Korea majandus viimase 30 aasta jooksul palju kiiremini kui USA või Zairi majandus. Seega võib väita, et uued ja vanad teoreetilised käsitlused on pigem teineteist täiendavad kui konkureerivad. (Barro, 1998)

Järgnev tabel annab ülevaate valitud majanduskasvualastest teoreetilistest mudelitest ning nende peamistest tulemustest.

T a b e l 1. 1.

Valitud inimkapitali sisaldavad teoreetilised majanduskasvu mudelid Autor Inimkapitali tõlgendus Inimkapitali roll mudelis Tulemused

Arrow (1962), Sheshinski (1967)

Inimkapital kui

tootmis-protsessi välismõju Inimkapitali käsitletakse

“kogemusena”, investeerin-gute välismõjuna

Kogutoodangu kasv sõltub investeeringute määrast

Uzawa

(1965) Inimkapital kui

tehno-loogiline teadmine Haridussektoris toodetakse tehnoloogilist teadmist, mida on vaja kogutoodangu tootmiseks

Iga muutus tehnoloogilises teadmises viib muutuseni kogutoodangus

Teadmised kui positiivse mastaabiefektiga kapitali-hüvis on endogeenselt määratud

Piiramatu kogutoodangu kasv on võimalik, kuna tead-mised on positiivse mastaabi-efektiga

Lucas Inimkapital kui haridu- Inimkapitali kasvumäär sõl- Suuremad investeeringud

Autor Inimkapitali tõlgendus Inimkapitali roll mudelis Tulemused

tub sellest, milliseid kaupu tarbitakse ja toodetakse (tootmisotsused) ja kogutoodang sõltub inim-kapitali tasemest

inimkapitali suurendavad nii inim- kui ka füüsilise kapitali investeeringute tasuvust ning seega kiirendavad per capita kogutoodangu kasvu

Rebelo

(1991) Efektiivne tööjõuühik (töötatud tunnid korru-tatuna indiviidi inim-kapitaliga)

Inimkapital kui

tootmis-sisend Majandused, kus töötatud

tundide arv on suurem, kalduvad kasvama kiiremini;

riikide erinevad kasvumäärad A tegevuse sektoris; inno-vatsioon saab alguse T ja A tegevusala ettevõtete konku-rentsist

Iga innovatsioon toob kaasa uue toote, mis võimaldab toota efektiivsemalt ja/või suuremat kogutoodangut

inves-teeringud haridusse Solow mudeli edasiarendus;

inimkapital on lisatud tootmisfunktsiooni

Erinevused hariduses, rah-vastiku kasvumäärades ja säästumäärades selgitavad olulise osa riikide kasvu-määrade erinevustest

Jones

(1996) Inimkapitali

akumulat-siooni määr Tehnoloogiline progress on funktsioon inimkapitalist,

Inimkapital kui üldine haridus või oskuste-spetsiifiline haridus

Majanduskasv on determi-neeritud optimaalse tootluse ja akadeemilise haridusega indiviidide jaotusega ühiskonnas

Riikidevahelised majandus-kasvu erinevused võivad tuleneda erinevatest haridus-poliitilistest eelistustest Allikas: loetletud uurimused, autori koostatud

Inimkapitali sisaldavaid mudeleid saab klassifitseerida mitmeti. Üheks liigituse aluseks on mudelites kirjeldatud sektorite arv: ühe ja mitmesektorilised mudelid. Esimest gruppi saab omakorda jagada järgmiste tunnuste järgi: eksogeense säästumäära ja negatiivse mastaabiefektiga mudelid (Solow, 1956); eksogeense kasvumäära ja mastaabiefektita mudelid (AK mudelid); tarbija käitumist optimeerivad mudelid. Teist gruppi ehk mitmesektorilisi mudeleid võib aga üldiselt jagada järgmiselt: eksogeense säästmismääraga mudelid (tulemused sarnased Solow mudeli tulemustega); tarbija käitumist optimeerivad mudelid (Rebelo, 1991); tarbija optimeerimisega ja haridussektoris füüsilise kapitali mittearvestamisega (Lucas, 1988 ja Uzawa, 1965)

mudelid. Järgnevates peatükkides jagatakse teoreetilised käsitlused eelkõige sektorite arvu järgi ehk esimene alapeatükk kirjeldab ühesektorilisi mudeleid ning teises alapeatükis vaadeldakse kahe ja rohkema sektoriga teoreetilisi mudeleid.

Im Dokument INIMKAPITALI MÕJU MAJANDUSKASVULE (Seite 26-30)